Kui viimasel laulupeol meeskoorid lavale liikusid, tekkis tunne, et osa mehi unustati värava taha. Kaugelt vaadates oli kaare all lauljaid vaid käputäis. Kus mehed on? Eakate päevakeskuse hobiringides ja kursustel, päevastel kultuuriüritustel ning värskes õhus jalutamas näeme samuti valdavalt naisi. Kus pensionipõlve pidavad mehed on?
Kui laulumeeste kadumise kohta ei osata ühest põhjendust tuua, siis vanameeste küsimus tundub väga lihtne. Vastused tulevad kiired ja ühesugused: „Neid ju polegi enam palju jäänud. Nad on haiged ka. Ja ega neid ei huvitagi.”
Ühe asja klaarime kohe ära. Meil on 65+ vanuses mehi 80 000, see teeb kaks Pärnu linnatäit niinimetatud erumehi. Üldarvule lisaks on vaja teada, et vanusegrupis 65–85 tuleb kolm meest iga viie naise kohta, mitte üks viie koha, nagu võiks järeldada üldisest pildist. Niisiis on mehi parasjagu nii palju, et tõstatada küsimus: mida nad teevad?
Arvatakse, et haigused vangistavad mehed koju. Vähe usutav. Tänapäeva meditsiin ja toetavad vahendid on nii arenenud, et kui soovida, siis saab kasvõi ratastooliga rabasse. Pigem usun vastupidist: kodusistumine teeb haigeks, algul vaimselt ja seejärel füüsiliselt ehk inimene vangistab ennast ise ega tahagi enam midagi. Jääb ka argument – mehi ei huvita, mis väljas tehakse. Selles väites on suur osa tõtt, mis ei tähenda, et teema võib lugeda lõpetatuks. Siit alles põnevaks läheb.
Inimene on sotsiaalne olend, kes vajab suhtlust ja kuuluvustunnet. See alustõde ei käi noorte või selektiivselt naiste kohta, see käib inimeste kohta. Mehed igas vanuses vajavad sõprust, koostegemist ja tunnustust. Küsimus on selles, kas ettevõtmine, mida välja pakutakse, tõmbab mehe käima. Kui tööd rabav mees midagi tegi, siis jäi ikka vagu järele, kas otseses või ülekantud tähenduses. Nüüd pensionipõlves, kus töiseid väljakutseid enam pole ja kodu on vaja lihtsalt hoida, mitte ehitada, pole inimloomuses midagi muutunud. Teha on ikka mõtet ainult siis, kui on eesmärk ja tulemus.
Ühes uuringus küsisime vanematelt maameestelt, mida nad oskavad teha oma kätega kingituseks. Teadsin, et vallavalitsus on valmis ostma kõik külalistele jagatavad meened oma elanikelt. Olin kindel, et kuulen vastuseks kirevat loetelu huvitavatest asjadest, sest mehed olid just kõnelenud oma pikast elust, kus tuulelipust traktorini tuli kõik ise valmis teha. Aga ei midagi! Peaaegu kõik väitsid nagu ühest suust, et kingituseks ei oska nemad küll mitte midagi ise teha. Ju oli minu juhm nägu see, mis sundis neid pikemalt jätkama. Mehed selgitasid: kui keegi tuleb otsima abi, et lase mulle pingi peal sellise keermega varras või punu kartulikorvi põhja peale paik, siis pole mingit küsimust. Aga kingitused, nendega on eluaeg tegelenud peres prouad.
Mis siit paistab? Probleem ei ole tahtes või oskustes, probleem on idees ja kindluses, et tulemus on saajale tõesti vajalik. Kõnelesin sama uuringu tulemustest rahvusvahelisel konverentsil. Pärast ettekannet tuli minu juurde Londoni vanapaar, kes oli hiljuti oma linnaosas vanematele inimestele puutööringi käima lükanud. Ilmselgelt oli ettevõtmise taga ootus, et tööpingid meelitavad kohale ennekõike mehi. Väljahüütud päeval seisis aga töökoja seina ääres 15 naist ... ja üks mees. Kusjuures mees ei tulnud lihtsalt puutööringi, vaid tal oli kaasas riiuli plaan, mille ta tahtis valmis teha.
Kui nüüd vaadata, mida päevakeskustes, rahvamajades ja raamatukogudes pakutakse, siis vanemal mehel on sealt tõesti raske oma olemusele sobivat leida. Kuna kriitiline mass osalejaid ja eestvedajaid on naised, siis ei ole midagi imestada või pahaks panna, et sisu kaldub olema kunstilis-kultuuriline protsess.
Teine filter, mis mehi eemal hoiab, on viis, kuidas toimuvast teada antakse. Plakatit „Tööd alustab raamatusõprade klubi” või „Avatakse uus võimlemisrühm” vanem mees ei näe, isegi kui ta seda vaatab. Kui inimene pole mitte kunagi käinud ERSO kontserdil, siis afišid tänaval ja ajalehes, mis kuulutavad suurejoonelist muusikaelamust, on tema jaoks tapeedimuster. Mehel, kes on eluaeg panustanud tööle ja kodule, pole kogemust võimlemisrühma ega kultuuriklubiga. Selles mõttes mõjutab laulupeo meeskooride tühjavõitu lava ka meeste kaugemat tulevikku.
Samas ei pea ju oma isiklik vaba aeg olema drill arsti ettekirjutatud režiimi järgi. Miks ei või ennast pensionipõlves teleka ees närtsitada, hulluks läinud maailmast eemale hoida, vältida inimesi ja nende ekslikke mõtteavaldusi? Nagu öeldud, vaimsele allakäigule järgnevad füüsilised hädad. Loosung „Terves kehas terve vaim” tuleb elu kolmandas kolmandikus, kui terve keha garantiiaeg on läbi, keerata tagurpidi: „Tervel vaimul tugev keha.”
Tervet vaimu on aga üksi omaette väga raske säilitada, kui sa just Immanuel Kant ei ole. Kuid isegi tema ei mõtisklenud üksinda. Kuigi ta ise Königsbergist välja ei liikunud, sõitsid teised filosoofid tema juurde mõtteid ühtlustama.
Aga tagasi huviklubi ja kuulutuse juurde. On loogiline, et inimest, kes asjast midagi ei tea ega väga tahagi teada, peab isiklikult kutsuma. Mehele tuleb selgitada, mis on ettevõtmise mõte, mida kasulikku talle annab ja milleks just teda teiste hulka vaja on. Ning kutsuja peab olema kutsutava jaoks autoriteetne isik. Uuringus andis mitu meest küsimusele „Kes peaks Teie poole pöörduma?” ootamatu vastuse: „Vallavanem.” Oletan, et nüüd võib külas seltsielu korraldav lugeja puhisedes ajalehe käest lüüa – suurusehullustus! Las see „vallavanem” jääda märksõnaks, mida ei pea tingimata sõna-sõnalt võtma, küll aga tõsiseltvõetava sõnumina, et kutse on sama tähtis kui üritus ise. Mitu vastajat leidis näiteks, et kõige rohkem usaldavad nad oma abikaasat.
Individuaalset tööd tuleb teha isegi nende meestega, kes on omal ajal olnud kultuurimajas Figarod igal alal ning jõudud karjääri tähetunnini „soolonumbriga naiste liikumisrühmas”. Siis oli sellel kõigel teine mõte, näiteks lõõgastumine enne järgmist tööpäeva. Nüüd, kus järgmist tööpäeva ei koida, on ka lõõgastumisel teine sisu ja roll.
Vananemine ja elukorralduse muutus ei tähenda, et inimese põhivajadused muutuvad. Ka pensionipõlves on vaja suhelda, seada eesmärke, tegutseda ja saada tunnustust. Huvitav on, et loodus aitab vanemas eas uute hobide tekkimisele kaasa. Inimene on pika elu jooksul mõndagi märganud ja teinud järeldusi, tema aju on elukogemusest tihe. Ta oskab tähele panna ja teab paljude alguste lõppu juba ette. See annab hea eelduse loominguks. Vanamehed on suurepärased leiutajad, aga mitte ainult.
Hiljuti kohtusin mehega, kes oli neli aastat tagasi luuletama hakanud. Ülo imestas ise ka, kuidas tema kaustikud täituvad värssidega. Temal, kes ta on koolipõlvest peale luuletusi vihanud. Nüüd on Ülol kirg, mis on võrreldav tundega viiskümmend aastat tagasi tüdrukuid taga ajades. Ülo tahab raamatu välja anda.
Hakkame, mehed, minema. Kodust välja! Kõndima!
Kes on Tiina Tambaum?
Olen uurija, kelle huvi on vanemate inimeste õppimine ja areng. Töötan Tallinna Ülikooli Eesti Demograafia Instituudis nooremteadurina, õpetan Kasvatusteaduste Instituudis ainet nimega geragoogika ning kirjutan doktoritööd põlvkondadevahelise õppe metoodikast. Olen kaitsnud magistritasemel tööd matemaatika (TÜ), pedagoogika (TÜ) ja ärijuhtimise (EBS) erialal. Üles kasvasin Tartumaal Lähtel. Vanemad on kooliinimesed. Kuni 2000ndate alguseni elasin ja töötasin Tartus. Mul on kolm täisealist last.
Kakskümmend aastat tagasi tegin kaastööd Ajakirjade Kirjastuse ajakirjadele, kõige rohkem ajakirjale Pere ja Kodu. Siis asusin tööle andmeanalüüsifirmasse Resta. Elu tõi Tallinnasse Maksu- ja Tolliameti IT-osakonda. Kümme aastat tegutsesin Tallinna Ülikoolis teadmiste- ja tehnoloogiasiirde valdkonnas. Tundub, et iga aastaga jääb vaba aega järjest vähemaks. Olen ikka jooksmas käinud, vormi kõrghetk oli 2012. aastal Tartu jooksumaratonil (23 km). Uus kirg on GPS-art ehk sportlik „jalgadega joonistamine”. Minu soov ja eesmärk on muuta ühiskonda nii, et hakkaksime vanuse asemel nägema isiksust ja et inimesel oleks arengu- ja eneseteostusvõimalused kuni tema teekonna lõpuni.