Kas mittetõde on valetamine või fantaseerimine?

, pensionär
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Andres G. Adamson

Inimesed ei ole tegelikult oma olemuselt emba – kumba: kas head või halvad. Inimestes on mõlemat – nii head kui halba. Nende puhul tuleb tõde ikka aimata. Inimeste pahelisus ja tänapäeva lärmakas melodraama sobivad omavahel ideaalselt kokku.

Meie aja inimene jõuab varastada, röövida, petta ja tappa nende minutite jooksul, kui jumal nina nuuskab. Samuti on ta juba lapseeast kindlalt omandanud, et vahel päästab teda pisike kavalus paremini, kui kohmakas ja alasti tõde. Paljud elulooraamatud meenutavad kaitsekõnet, ning ajalooline romaan on tegelikult reaalsusele põhinev fantaasiateos.

Väikese lapse kohta ei ütle keegi, et ta valetab. Väike laps lihtsalt mõtleb välja igasuguseid lugusid, sättides nendesse lugudesse ka lähedasi - ema, isa, õdesid, vendi. Ta ei valeta, vaid fantaseerib.

Laste fantaseerimist on palju uuritud. On tehtud teaduslikud järeldused, et väike laps ei saa ilma fantaasiata areneda. Mida rohkem ta fantaseerib, või lihtsamalt öeldes valetab, seda edukam on ta edaspidi oma õpingutes. Arenenud fantaasia aitab lihtsamalt omandada kõike koolis õpitavat.

Kuid ega siis kooliealine seetõttu valetamist lõpeta, et on väikelapse east välja kasvanud. Nüüd algab hädavalede aeg.

Sel ajal kui aeglane ja kohmakas tõde alles saapaid jalga veab, jookseb väike valepojuke kärmelt kasvõi paljajalu oma asju ajama.

Ning olgugi, et vale on üsna nõrgakaaluline tõe aseaine, on ta ikkagi kõikide poolt üleüldiseks kasutamiseks heaks kiidetud. Ei ole vist maamunal ühtegi kahejalgset, kes tema varju kasvõi kordki pugenud poleks. Kogu meie elu on jätkuv pokker, ning selle mängulaua taga on hulganisti petiseid. Tunda end patusena valetamise pärast on vaid madal hirm millegi ees, mis on meist vägevam.

Kes valetab rohkem – mees või naine?

Tänapäeval on teadlased kindlaks teinud, et mees valetab 2184 korda aastas. Seda on rohkem kui viis korda päevas. Võib julgelt öelda, et mees valetab isegi siis, kui ta omast arust tõtt räägib.
Naiste suhtes pole sellist statistikat tehtud. On aga üldteada, et naine saab alati kätte selle, mida ta tahab. Peab ta siis selleks nutma, või naerma, või valetama, polegi enam tähtis. Naisele on tähtsam resultaat. Võib ainult rõõmustada, et naisel pole vaja nii palju valetada. Mees on aktiivsema eluviisiga, ta on otsija, rändur ja avastaja. Võib - olla mees ongi tõe otsingutel?

On see siis valetamine, kui naine, kes ostab endale ise kingitusi, räägib sõbrannadele, et need on ostnud tema uus kavaler? See naine lihtsalt elab oma ilusas fantaasiamaailmas? Ta ei sega ju sellega kedagi.

Ka mõni luuletaja fantaseerib, uskudes pühalt, et rahvas loeb tema luuletusi.

Te ei ütle ju naabrinaisele, et tema uus kleit üldse ei sobi talle, uus soeng on kõike muud kui ilus, ning tagatipuks on ta veel paar kilo juurde võtnud. See murraks naabrinaise südame.
Puhas ja lihtne tõde on nagu peegel, mis alati ei julgusta elama.

Kes võib siis üldse lubada endale luksust tõtt rääkida? Vanapoiss, kes ei pea midagi varjama, või äsja abiellunud naine, kellel pole veel saladusi? Pensioniaeline, kes ei saa valest enam mingit kasu, või rahakas ärimees, kes suudab oma tõe ise kinni maksta?

Kas me üldse vajame teda?
 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles