Ühiskonnas on palju eakaid, aga pensionipõlve enam ei ole, arutlevad teadlased tulevikuperspektiivide üle. Kas ka geenitehnoloogial on selles oma roll?
Suurel osal haigustest on väga palju tekkepõhjusi
8. detsember 2014, 14:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meditsiin aastal 2032: keskmine eluiga on siis Eesti naistel 85, meestel 80. Kas meil on aastal 2032 igaühel taskus, telefonis või tahvelarvutis isiklik genoomijärjestus, küsis Tartu Ülikooli teadusportaal tuntud Eesti teadlastelt.
Arenenud riikide kodanikest suurel osal on oma genoomijärjestus olemas. Eesti geenivaramu direktor Andres Metspalu toob näite: „Oletame, et inimene suitsetab, aga ta teab, et tema onu suitsetas terve elu, ent elas ikkagi 95aastaseks. Räägib, et onu sai suitsetada, kõik jutud suitsetamise kahjulikkusest on udu.“
„Kui võtta ette, et onul on selles positsioonis C-nukleotiid, teil on A. Teie surete 60-selt vähki, kui edasi suitsetate. 75 protsenti inimesi tahab sellise sõnumi järel oma tervisekäitumist muuta,“ viitas ta geenide tähtsusele.
Psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro arvas, et efekt, mis sellest individuaalsest nukleotiidierinevusest tekib, on väiksem, kui arvati. „Ja inimesed ei jää ikkagi seda uskuma, sest ega see õige ei ole,“ lisas ta. „Suur osa haigusi on multifaktoriaalsed, kus loevad tegurite omavahelised interaktsioonid, mitte struktuurne genoomijärjestus. See, miks suitsetaja saab pahaloomulise kasvaja, võib tulla hästi paljusid erinevaid radu pidi, mistõttu me ei saa kunagi põhjust niimoodi ühe tähega kätte näidata. Me saame bluffida, eeldades, et suitsetamise vastu võitlemine on nii õiglane üritus, et võime ühendada teaduse ja šamanismi.“
Tuntud meestearst ja androloog, kes tegeleb meeste paljunemisvõime ehk viljakusega Margus Punab leidis, et geneetiliste riskide hindamine võib tekitada segaduse, milleks meie meditsiin ei ole valmis.
„Me oleme uurinud inimeste isiksuseomadusi, kes käivad eesnäärmeskriiningus. Nende hulgas on rohkem neurootilisusele kaldujaid. Geneetiliste riskide igaühele teadvustamine võib kaasa tuua selle, et hüpohondria kalduvustega inimesed ummistavad iga väikese murega meditsiiniasutusi ja praeguse rahastusega ei ole meil võimalik neist igaühega tegeleda,“ arvas ta.