Meditsiini argipäeva dikteerivad küsimused: „Kes maksab?“ või „Kes vastutab?“, aga patsienti huvitab vaid tema tervis.
Kelle oma on patsient?
10. november 2014, 16:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ida-Viru Keskhaigla ülemarst Aime Keisi sõnul huvitab patsienti kõige rohkem see, et ta saaks oma ihu- ja hingehädale leevendust. „Aga meditsiinis välja kujunenud olukord pühendub pigem rahale ja vastutusele,“ kirjeldas ta.
7. novembril toimus Jõhvi Kontserdimaja kammersaalis Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Ida-Viru Keskhaigla viies ühine sügiskonverents, mis otsis vastust küsimusele, kelle oma on patsient?
Aime Keisi sõnul oli konverentsi keskne märksõna „multidistsiplinaarne patsient“, mis esmapilgul kõlab nagu ladina keeles kirjutatud loetamatu ja haigele mõistetamatu diagnoos. „Tegelikult oli konverentsi sihiks, et arstid ja õed saaksid ühtmoodi aru, kuidas tagada mistahes seisundis patsiendile kvaliteetne ravi ning inimlikus mõttes tugi ja turvatunne.“
Ida-Viru Keskhaigla ülemarsti sõnul muutub arsti staatus praegu päevadega kiiremini kui möödunud sajandil aastakümnetega. „Põhiline ongi see, kas me suudame nende muutustega kohaneda ja neile adekvaatselt reageerida.“
Konverentsil astusid üles nii juristid, praktikud (arstid, õed, apteekrid, taastusarst), teoreetikud (kõrgkooli rektor), administraatorid (haiglate juhid) kui loomariigi „hingeelu“ tundjad. Üheks keskseks teemaks kujunes õe rolli määratlemine.