Astelpaju kui mõjusat ravivahendit tunti Antiik-Kreekas ja mainiti Tiibeti kroonikates juba 800 aastat enne Kristust. Legendid räägivad, et vanad kreeklased lisasid astelpajulehti ja astelpaju noori oksi võistlushobuste sööda hulka, mis mõjusid hobustele nii hästi, et lõid nende karva kohe läikima.
Astelpaju on hinnatud ravimtaim
Astelpajulehed olnud ka lendava ratsu Pegasuse lemmiktoit. Astelpaju nimetus Hippophae tulebki kreekakeelsetest sõnadest hippos, mis tähendab hobust, ja phaos, mis tähendab läikivat.
Astelpaju on üks täiuslikumaid taimsete vitamiinide allikaid. Selle viljad sisaldavad organismile väga väärtuslikke C-, B1-, B2-, B6-, B15-, P- ja E-vitamiini, karotinoide, mineraalaineid, mangaani, boori ja räni. Veidi on viljades ka asendamatuid oomega-3- ja oomega-6-rasvhappeid. Selline täiuslik kogum on läbi aegade toitnud isegi spekulatsioone, mille kohaselt aretas astelpaju hoopis mõni antiikmaailma taimeteadlane.
Raviks tarvitatakse vilju, mahla, lehti, koort ja seemnetest saadud õli. Et astelpaju ergutab immuun- ja hormonaalsüsteemi tegevust, soovitatakse seda tarvitada üldtugevdava vahendina gripi ja teiste külmetushaiguste ajal, samuti operatsioonide ja traumade järel ning väsimuse ja kurnatuse korral.