Kogu meie maailm elab muinasjutu ainetel. Jõulupüha – Kristuse sünnipäev; suur reede – ülestõusmispüha. Ülemaailmset kalendrit peame alates Kristuse sündimisest. Kas me seda usume või mitte, oma osa võtame sellest ikkagi. Loomulikult ja iseenesestmõistetavalt.
Kahekümnendal sajandil oli katse Kristlus troonilt tõugata. Asemele pidi tulema kommunism. Ei õnnestunud, veel!
Vanas Roomas, Egiptuses, Süürias, ka Venemaal olid enne kristlust paganausu jüngrid astroloogid, ennustajad, šamaanid jmt. Neil oli magus elu. Kõik endast lugupidavad kodanikud kasutasid nende teadmisi, et saada osa sellest, mis tulevik toob. Et siis abinõud tarvitusele võtta: kas õnnetust ära hoida või vastupidi, avasüli õnne oodata. Ka selleks oli õppinud jüngreid vaja.
Vanas Maailmas ei saanud teadust ja paganlust eraldi võtta. Liiga tihedalt olid nad läbi põimunud. Üks ei eksisteerinud teiseta. Võib-olla sellel kaugel ajal räägiti vahel rumalusi või ei läinud kõik ennustused täide, kuid usuti tol ajal jäägitult, fanaatiliselt. Vähemalt meile tundub nii ja teeb kadedaks.
Fanatism on inimkonna progressi edasitõukav jõud, teostuvate ja purunevate unelmate libe tee mäkke või taevasse ja ainult üksikud sellel teel jõuavad õnneliku lõpuni.
Kuidas elame praegu? Millesse usume ja mida ootame?
Tõelised usklikud, fanaatilised kristluse jüngrid, peavad kõike, mis on seotud müstikaga, ennustuste ja astroloogiaga, patuks.
Niimoodi õpetab piibel. Ta ei luba usklikel läbi käia ennustajate, imetegijate või nõidadega. Jumala teenrid kirikus, taevalikud saadikud, kes iganes neid selleks määras, kinnitavad üheselt, et igasugune ennustamine on saatanast. Ning saatan ei anna meile õiget vastust, sest ta on valelik ja valelikkuse isa.
Omalt poolt aga lubab kristluse teener ei rohkem ega vähem kui õndsust taevas, elu teispoolsuses. Olgugi et pole kedagi maa peal, kes seda kinnitada võiks. Ikkagi usuvad paljud inimesed jumalasse, teadmata kindlalt, kas jumal neisse usub. Ja armastavad südamest kõiki, keda nad parasjagu ei vihka. Või vähemalt näitavad nii seda meile.
Mis jääb aga meile? On tõepoolest kummaline, et inimesed ei usu õppinud arste, kui head nad ka ei oleks, vaid hoopis imearste, kel vahel ei olegi meditsiinilist haridust, kuid kelle juurde visiidile saamiseks oodatakse tunde, päevi, nädalaid, et kui imearst ei jõuagi panna diagnoosi, siis ehk õnnestub katsuda ta varrukanurka, näha tema nägu, silmi, lihtsalt tema selga ning uskuda, et ta juuresolek teeb meid lõpuks terveks. Kuid mina isiklikult ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kelle imearst oleks terveks ravinud.
See ongi see usk imesse, mis meilt sajandeid tagasi nii jõhkralt, laastavate sõdade ja verevalamistega ära võeti. Me kõik vajasime seda. Vajame veel praegugi.
Inglise psühhiaater M. Barker on kirjutanud fanaatilise usu laastavast mõjust raamatu: sellest, et surmani hirmutatud inimesed tõepoolest kustuvadki nendele ennustatud surma kuupäeval. Selle raamatu järgi jõuavad inimesed fataalse lõpuni omaenese mõtte jõul. Üks minu sugulane suri päeval, mida ta unes ette nägi. Kuid mitte mingil objektiivsel viisil ei ole võimalik tõestada niisuguse teadvuse olemasolu. Võib-olla oli see ikkagi saatus?
Võib juhtuda, et nurgas seisev ikoon TV näitab ühel ja samal ajal eri kanalitel saadet UFOdest. Ühel kanalil skeptilist saadet, et neid pole olemas, teisel kanalil, et võib-olla midagi müstilist ikkagi on. Kindlasti valib enamik televaatajaid selle teise kanali, sest me nii tahame uskuda imesse. Pääsemisse!
Et keegi teine, meist targem ja tugevam tuleb meile appi ja korraldab meie edaspidise elu. Peab ju keegi selles tohutus maailmaruumis meisse uskuma ning andma tagasi meie oma usu: astroloogia, müstika, ennustused.