Paljudest õpetustest võib välja lugeda, et elu on kordumatu ja väärib elamist alati. Aga kuidas hakkama saada siis, kui mõtetes tiirlevad äsja diagnoositud krooniline haigus, sellega toimetulek ja ees virvendav masendav tulevik.
Mul on krooniline haigus! Kuidas edasi elada?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kroonilisi tervisehädasid on palju, näiteks vähktõbi, südame- ja veresoonkonnahaigused, suhkurtõbi, astma, reuma, Parkinsoni tõbi, sclerosis multiplex, epilepsia, migreen ja psoriaas. Ligikaudu kolmandik arenenud riikide inimestest põeb mõnd eluaegset tõbe.
Kuigi kroonilise haiguse esinemine pole harva esinev nähtus, tekitab sellise diagnoosi saamine igal inimesel suuremal või vähemal määral stressi. Mida suurem on hingeline trauma kroonilise haiguse teadasaamisel, seda enam kasutab inimene psühholoogilist ego kaitset ehk eitamist, mis tähendab, et ta eitab oma haigust alateadlikult.
Ma ei ole haige!
Eitust peetakse sama iidseks kui valugi. Eitamine on kui barjäär või filter info vastuvõtu „sissekäigu” juures, kus iga teade, mis ei vasta inimese ootustele ja võib tema mina-tunnet kahjustada, „lüüakse maha” ehk tehakse olematuks. Nii ei jõuagi ebameeldiv teade teadvusse ja mällu. Tänu eitamisele kui kaitsemehhanismi tööle ei näe ega kuule me seda, mis häiriks meie eneseteadvust. See aitab säilitada psüühilist tasakaalu.
Inimeses käib pidev võitlus faktide tunnistamise ja tunnistamatuse vahel. Uuringute tulemused toovad esile, et väljend „ma usun” tähistab seisundit, kus oleme oma teadvusest välja lülitanud kõik selle, mis tekitab konflikti. Eitamist esineb tihti südamehaigetel ja vähkkasvajaga inimestel ning naistel rohkem kui meestel.
Psühholoogiliste tähelepanekute järgi ilmuvad rinnavähiga haiged, kes on diagnoosi eitanud, arsti vastuvõtule enamasti pool aastat või aasta pärast esimeste sümptomite ilmnemist. Tugeva eitustundega patsient arvab, et kui ta ei pööra haigusele tähelepanu, läheb see ise üle. Mõistagi saab tänu eitusele hoiduda ängistusest, aga seda ainult haiguse algul, kui ilmingud on veel tagasihoidlikud.
Kroonilise haiguse pikaajaline eitus võib aga viia selleni, et tervis läheb veel kehvemaks, sest kui haigust ei arvata endal olevat, ei pöörata tähelepanu ka ravile. Tähelepanekud on näidanud, et emotsionaalselt tasakaalukad inimesed oma tõbe ei eita, vaid aktsepteerivad seda ja suhtuvad aktiivselt ka ravisse.
Juba haigusest teadasaamine paneb mina-tugevuse proovile. Haiguse eitusperioodile järgneb enamasti selle tunnistamine, mis mõjutab ka inimese meeleolu. Kas ta suudab vastu panna stressile ning kas ta jääb edaspidi ärevaks või depressiivseks, oleneb isiksusest ja tema võimalustest haigusega toime tulla.
