Ajakirja 60+ lugeja Jaan Viska kirjutas toimetusele, et Tallinna Ülikooli liikumisõpetaja Kaarel Zilmeri sulest ilmunud puuriida lugu „Puuriit ei jäta sind kunagi hätta“annab ainet mõtisklusteks ja oma tähelepanekute tegemiseks.
60+ lugeja kirjutab: Puudetegu hoiab pere koos
11. august 2014, 17:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Puude tegemine on pere üks koostöövormidest, kus jõukohast tegevust jätkub paljudele. Ka minu puude tegu algas metsas kahemehesae enda poole tõmbamisega. Puudetegu on eelkõige tulevikule mõtlemine, sest puid varutakse vähemalt kaks aastat ette. Nagu paljud asjad siin ilmas, nõuab puuvarumine kavandamist. Mitte küll alati paberil, aga teadvuses. Nii on see kestnud inimpõlvi.
Asi on kindlasti lihtsamaks läinud, sest appi on tulnud mootorsaed ja lõhkujad ning kojuveoks traktorid. On ütlemata hea tunne, kui rühmatud higi maha pesta kuumaks köetud saunas või kui pere istub köögis koos kuuma pliidi ümber, et perenaine sooja saia praeahjust välja võtaks. Ettenägelik puudevarumine lubab kütta soojaks toad, kuhu ei pääse pakane liiga tegema. Nõnda jõuab soojus ka meie kõigi hingesoppidesse.
Ka minul on jätkunud hoogu teha puid aastakümneid. Lemmiktegevus on sidunud perekonna üheks tervikuks ning sellest võiks kirjutada palju, sest emotsioonid on erinevad.
Lisan juurde pildi oma puuriidast. Puuriit peab ka nägus olema, kus on noorematel oma sõna öelda.