Mittetulundusühingu Keskkond ja Kultuur juhatuse esimees Rein Lillak kirjutab 60+ veebiväravale, et vanadekodude hooldustingimuste paranemisel ning teenust vajavate 80+ vanuses inimeste arvu kasvul on oma hind.
Hooldekodud vajavad tuge
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestis on ligi 150 hoolekandeasutust, näiteks hooldekodud ja pansionaadid. 15 aastaga on nende arv ligi kaks korda suurenenud. Paranenud on hooldekodude materiaalne baas ja seal pakutavate teenuste kvaliteet. Hoolekandeteenuse kasutajate arv on selle ajaga kasvanud üle kahe korra.
2012. aastal oli hoolekandeteenuseid vajavaid inimesi 6100. Ligi kaks kolmandikku hooldatavatest on naised. Enamik abivajajatest, umbes 80 protsenti, on üle 65 aasta vanad. Kui esialgu oli hooldekodude elanikest iga kolmas vanem kui 80 eluaastat, siis praegu on üle 80 aasta vanad ligi pooled hoolealused.
Hooldustingimuste paranemisel ning 80+ vanuses inimeste osakaalu suurenemisel on oma hind. Mida enam suureneb hooldatavate keskmine vanus, seda enam vajavad nad erihooldust ja kalleid hooldusvahendeid. Seetõttu on hoolekandeasutused sunnitud niigi kõrget kohamaksu tõstma. Et pensionid on Eestis suhteliselt väikesed, vajavad hooldekodusse või pansionaati sattunud inimesed oma laste, sugulaste või omavalitsuse rahaabi.
Hoolimata kohamaksu pidevast suurenemisest on suur osa Eesti hoolekandeasutusi majanduslikult üsna kehvas seisus. Kohamaks võimaldab katta küll kulud, mis on seotud olemasoleva säilitamisega, kuid ootamatuteks juhtumiteks või teenuste arendamiseks sellest ei piisa. Selleks, et abi vajavaid hoolealuseid sotsiaalselt ja kehaliselt võimalikult aktiivse ja tervena hoida, vajavad hooldekandeasutused palju rohkem tööjõudu, näiteks hooldajaid ja tegevusjuhte. Napi raha tõttu on see paljudes kohtades jäänud vaid unistuseks.
Probleemi aitaks leevendada hooldekodude juurde loodavad ühiskondlikud toetusvõrgustikud näiteks sõbraseltsi näol. Vajadusel saaksid sinna kuuluvad inimesed läbi viia korjandusi, sõlmida sponsorlepinguid ning toetada hooldekodusid ja seal viibivaid hooldatavaid vabatahtliku tööga, näiteks vanuril külas käies, temaga juttu ajades, ajalehti või raamatut ette lugedes. Hoolealused tunnevadki puudust lihtsast inimlikust suhtlemisest, sest palgatud hooldajad on tööülesannetega nii hõivatud, et neil selleks eriti palju vaba aega ei jää.
Aprillikuus algatas mittetulundusühing Keskkond ja Kultuur koostöös sihtasutuse Saare Valla Aktiviseerimiskeskus, Viljandi Pensionäride Liidu, Jõgeva Linna Pensionäride Koondise, Viljandi Linnavalitsuse ja Jõgeva Maavalitsusega projekti „Hooldekodude toetusvõrgustikud kui võimalus hooldust vajavate eakate elukvaliteedi tõstmiseks”. Projekti rahastasid Hasartmängumaksu Nõukogu, mitmed asutused ja ettevõtted. Selle käigus tutvuti kaheksa Jõgeva-, Viljandi- ja Põlvamaa hoolekandeasutusega.
Nähtud vanadekodud erinesid oma juriidilise staatuse, majandusliku olukorra, pakutavate teenuste kvaliteedi ja kohamaksu poolest. Väga hea mulje jättis sihtasutus Viljandimaa Hoolekandekeskus Viiratsis. Lustivere Hooldekodu, mis asub mõisa härrastemajas, on hea näide sellest, kuidas on võimalik ühendada ööpäevaringne hooldusteenus hoone muinsuskaitsenõuetega. Koduselt hubane tundus Räpina Miikaeli Koguduse Hooldekodu. Praktiliselt kõik teenusepakkujad tundsid puudust hooldatavatele mõeldud erivahenditest, mitmel puhul vajasid hooned remonti ja ümbritsevat aeda.
Igast maakonnast valisime ühe hooldekodu ehk piloothooldekodu, mille juurde hakkame arendama toetusvõrgustikku. Viljandi maakonnast valisime Viiratsis asuva Viljandimaa Hoolekandekeskuse. Valikut lihtsustas see, et hooldekodu juba teeb koostööd Viljandi Pensionäride Liiduga.
Milliseks see toetusvõrgustik täpselt kujuneb ja kuidas tööle hakkab, on veel vara öelda, aga esimene samm on astutud. Ideaalis peaks kujunema suunanäitaja hooldekodusüsteemi arendamisel kogu Eestis.
Kokkuvõttes tuleb rõhutada, et hooldekodu ja seal pakutava teenuse kvaliteedi paranemist pole võimalik panna vaid hooldatava, tema lähedaste või omavalitsuse õlgadele. Vananemine on paratamatus, mis seob meid kõiki. Seetõttu on vanemaealiste elu paremaks muutmine kõigi huvides.
Me ei tea ette, kuidas kellegi elu kulgeb ja milliseks see kujuneb. Eaka aitamine on eetiline ja ühiskonda siduv tegevus. Suur roll toetusvõrgustiku loomisel on sealsetel kodanikuühendustel. Neile oleks see võimalus hoolekandeasutustes elavate eakate vajadustest lähtudes mõelda juurde uusi tegevusi ja abistamisvõimalusi. Abivajajad on meie vanemad, sugulased ja tuttavad ning nad on selle eest väga tänulikud.