Oktoobrikuu esimeses 60+ numbris ilmunud artikkel „Kui kallis kodu käib üle jõu” sai meie lugejatelt väga suure vastukaja. Nagu oleks see teema üksiku vanainimese koduuksele juba aastaid koputanud, prõmminud ja ära väsinud ning ootas nüüd pikisilmi trepilt tuppa kutsumist.
Küsimusi on rohkem kui vastuseid
Tagasisidet ja küsimusi saabus nii saatusekaaslastelt kui ka nende järeltulijailt, kes oma vanemate pärast muret tundes abi palusid.
„Oma vara võib ju ka kirikule või isegi loomakaitseseltsile anda, mida inimesed ka tänapäeval teevad. Ei kinnisvaraspetsialist, ajakirjanik ega psühholoog saa öelda, mida inimene oma kätega ehitatud või teenitud raha eest ostetud koduga tegema peab,” kostab Pindi Kinnisvara juhatuse liige Peep Sooman. Ja tal on tuline õigus.
Aga nõu küsida tohib lugeja ikka. Meie kuulame, küsime targematelt ja püüame vastuseid leida. See, kel küsimus kuklas, leiab ehk sobiva vastuse.
See, kas me arvestame oma lastega või oleme otsustes isekad, on lastetoa küsimus. Ehk siis käitume vastavalt sellele, millises vaimus meid endid kasvatatud on. „Kui koos vananev paar on oma vanematelt kõvasti abi ja tuge saanud ning nende nimel on ohvreid toodud, siis on nad valmis ka oma lastega samamoodi käituma,” arvab Peep Sooman. „Kui nad on end ise nullist üles töötanud, siis võivad nad ka oma lastele öelda, et pingutagu nood ise rohkem ja ärgu lootku oma vanematele.”
Emotsioonid on mõistusest üle
Kuidas teha oma kodu küljes kinni olevale inimesele selgeks, et väiksem korter on kasulikum, on poeg mures pärast ema surma üksi jäänud isa toimetuleku pärast.
Kedagi ei saa ju sundida elukohta vahetama. „Kui inimene tahabki leinata ja on loobunud uue hingamise otsimisest, siis mitte keegi ei saa teda aidata, isegi poeg, kinnisvaramaaklerist rääkimata,” teab Peep Sooman. „Samas on vanast taagast loobumine väga oluline. Eriti kui me rääkime üksikust inimesest neljatoalises korteris: kõlab nagu üksi lossis. See on perekonna muuseum,” selgitab kinnisvaraspetsialist.
Kui pika või lühikese ajaga peab arvestama, kui olen otsustanud oma liiga suure korteri väiksema vastu vahetada, kõlas üks sagedasemaid küsimusi.
Kui kaua aega müük võtab?
„Müügiperioodid pole üldse pikad, seda juhul, kui müüakse reaalse ostuhinnaga. See tähendab, et kinnisvara on võimalik müüa loetud kuude jooksul,” selgitab Pindi Kinnisvara juhatuse liige.
Inimesed, kes on 20 aastat või rohkem ühes kohas elanud, on kinnisvara müües emotsioonide kütkes. Nad hindavad nüansse, mis ostjale võivad olla hoopis negatiivse väärtusega.
Maakler toob näite. Pereisa on 30 aastat tagasi ise vannitoa ära plaatinud. Ostja tuleb, vaatab ja tal on selge: vana maha ja uus plaat peale! Pereisa vaidleb vastu: „Ei, see on täitsa korralik, ma ise tegin!” Muidu võiks selle korteri ju 100 000 euro eest müüa, aga et ma ise tegin ja korralikult, siis küsin 125 000 eurot.
Teine näide. Ostja otsib suvilat, et seda majaks ehitama hakata. Perenaine, kes suvilat müüb, räägib, et vaadake, kui palju ma vaeva olen näinud ja aastate jooksul kaevanud, pool krundist on kartuli kasvatamiseks suurepärases korras. Tegelikult soovib ostja rohelise haljastusega eramaja, mitte köögiviljapõldu. Talle on see katastroof, sest tema peab kartulivagusid muru külvamiseks siluma hakkama. Müüja satub sellest suurde ahastusse.
Peep Soomani hinnangul on kinnisvara müüjate ja ostja ootused ning lootused väga erinevad. „Niipea, kui panna müügihinnale 20 protsenti emotsioonihinda juurde, võib tehing pooleli jääda või müügiga hoopis kaua minna. Kui võtta kodu müüki kui äritehingut, läheb tehing libedamalt.”
Maja kui neljas pensionisammas
Kui müüa korralik mõnes suuremas linnas asuv maja maha, tekib ju vaba raha. Aga mida sellega peale hakata? Ühelt poolt on kinnisvara väga hea investeering. Sellele võiksid mõelda juba 50+ majaomanikud, kelle lapsed on eri linnadesse või riikidesse oma elu alustama lennanud.
„Kuhu siis veel mõistlikult investeerida kui mitte kinnisvarasse?” küsib Peep Sooman.
Tema hinnangul on väärtpaberiturud keerulised, väga suurte riskidega, pidevalt hüppavad ja langevad investeeringuvõimalused, kus ka elukutselised börsimaaklerid võivad tohutuid kahjusid kanda. Maakleri arvates ei tundu betooni väärtpaberite vastu vahetamine kuigi mõistlik olevat.
Teiseks, kullainvesteeringud, teemandid ja briljandid. Ka neid müüakse investeerimistootena. Kinnisvaraspetsialisti meelest on kalliskivide ja kulla ostu- ja müügihinna suhe nii paigast ära, et sellesse investeerida pole ilmselt mõistlik. Seda enam, et hinnad on kõrgustesse tõusnud. Peep Sooman arvab, et kui osta 50 või 100 grammi kulda ja see pangaseifi peita, ei tee see kedagi õnnelikuks.
Kolmas investeerimisvõimalus on tooraine. Mida teab lihtinimene Rotterdami sadama nafta hindadest? „On ju mõistusevastane maja eest saadud rahaga naftat osta. Et seejärel igal hommikul Financial Times’ist otsida, mida on nafta maailmaturul teinud ja kas ma jäin ööpäevaga vaesemaks või rikastusin, rääkimata tooraineturgude üüratult suurtest investeerimismahtudest,” analüüsib Sooman.
Muidugi pakutakse ka riikide või institutsioonide võlakirju, mille omandamisega kaasnevad samuti tohutud riskid.
Milleks kõik need investeerimisvõimalused? Pindi Kinnisvara juhatuse liikme meelest annab see aimu, kui piiratud on tavalisel inimesel investeeringute turul osalemine. Oleme kuulnud ka ütlust: „Mina investeerin autosse.”
Soomani arvates pole autosse mõtet raha paigutada, see üksnes odavneb vananedes ja väärtus hakkab tõusma alles pärast 60 aasta vanuseks uunikumiks saamist.
Sooman soovitab suure kõrgete kuludega maja ehk lossi maha müüa ja selle asemele väiksema madalate kuludega maja osta. Kui vaja, siis saadud raha eest uuele majale efektiivsust lisada ehk püsikulud võimalikult madalaks muuta. Vaba raha eest, mis jäi suure maja müügist üle, samasse linna korter osta ja see üürile anda. Sealt hakkab tiksuma lisatulu, millega on võimalik oma maja kulud hoopis nulli saada. Ja see raha, mis oli varem suure maja all, on ikkagi kinnisvarasse investeeritud, kuid riske pole juurde tekkinud.
