Eakas inimene ja auto

Mida kaugemale ajalukku jääb periood, mil autod ja nende juhtimisoskus Eestis levinuks said, seda enam tekib teist, kolmandat ja järgnevat põlve autoomanikke. Ent inimesed elavad ka üha pikemalt ja tervemalt. See tähendab, et aastakümneid tagasi juhi- ja – kui väga vedas – isikliku auto ostuloa saanud mehed ja naised keeravad veel praegugi meelsasti rooli. Kui ainult tervis ja majanduslikud võimalused vähegi lubavad.

Aeg on muidugi kõvasti edasi läinud. Muutunud on nii autod, liiklus kui ka inimesed, kes suures ühises süsteemis üksteise kõrvale ära peavad mahtuma. Päevpäevalt teevad paratamatult inimese kallal oma tööd ka ajahambad ning kui neile on tulnud juba mitmed aastakümned vastu panna, siis on tervisele tekkinud jäljed täiesti loomulikud. Kõik see võib tekitada auväärsesse ikka jõudnud autojuhtides rida küsimusi, näiteks „milline tänapäeva auto sobib mulle kõige paremini?” või „millal peaksin rooli taha istumisest loobuma?”

Aastakümneid tagasi autot juhtinud inimesed teavad meenutada, kuidas „sapakate”, Moskvitšide, Žigulide ja teiste Nõukogude Liidus toodetud autode käigushoidmine ja nendega kenasti toime tulemine omajagu aega, teadmisi ja vilumust nõudis. Eriti talvel, mil paljud autod üldse garaaži pukkide peale soojemat ilma ootama jäeti. Hakkama tuli saada üles ütlema kippuva tehnika ja suverehvidega. Sealjuures tihtilugu veel sellistega, millel turvisemustrist üsna vähe alles.

Autod enne ja nüüd

Veel varasemat aega autojuhi pilgu läbi näinud inimesed mäletavad kindlasti seda, kuidas toonased autod vahegaasi ja -siduri andmist vajasid ning mõnikord eluohtlikke trikke tegid. Näiteks GAZ-20 ehk Pobeda kippus sõidu ajal tagarattaid kaotama ning Moskvitš 401 võis trepjal teel kergesti kummuli lennata. Uuemate Vene autodega võrrelduna tuli neid ka veelgi tihemini hooldada. Näiteks seesama 401 vajas iga 300 kilomeetri tagant esisilla tavotiga üle määrimist.

Tänapäevase auto juhtimine ja ülal pidamine on kaugete eelkäijatega võrreldes üldiselt väga lihtne ega nõua omanikult palju. Seda kinnitab ka äsja 70aas­taseks saanud viljandlane Lembit Paldra, kes on nüüdseks kolm aastat uuest peast soetatud Suzuki linnaautoga sõitnud. Enne seda ajas ta läbi vanaldase Iž Kombiga, mis oli Lembitu enda kinnitusel praeguse sõiduvahendiga võrreldes nagu öö ja päev.

„Suzuki reageerib hoopis kiiremini nii pidurdades, keerates kui gaasipedaali vajutades,” räägib mees. Samuti olla sootuks teisest klassist juhtseadmete kasutamislihtsus, sõidumugavus ja müratase.

Soov auto omamine ja selle kasutamine võimalikult lihtsaks muuta paneb paljud eakad päris uue või vähekasutatud sõiduvahendi poole vaatama. Seda tõestab ka pilk linnapilti: mitte ilmaasjata ei saada soodsa hinnaga uuemaid mudeleid pensionäride sõiduvahendi kuulsus.

Kuid sugugi mitte kõik uued autod pole selles osas ühtviisi head ning mitmed vanemas eas pahatihti välja löövad tervisehädad muudavad osade masinatega ringikäimise hoopis mugavamaks kui teistega. Enamgi: mõne auto puhul võib selle juhtimine lausa võimatuks osutuda.

Mida auto valimisel silmas pidada?

Asjaolusid, millele just seeniorieas inimesed uut autot valides suurt tähelepanu võiksid pöörata, on mitmeid ning mõned neist võivad kergesti kahe silma vahele jääda.

Kindlasti tuleks veenduda selles, et huvipakkuvat autot oleks võimalike tervislike iseärasustega tõepoolest mugav juhtida. Autode juhtseadmed liiguvad väga erineva raskusega ning kui ühel masinal võib rooli paigalseisus kas või ühe sõrmega keerata, siis teise neljarattalisega ei õnnestu see mitte. Nende jaoks, kel kätes ja jalgades aastatega jaksu väheks jäänud, on vahed eriti suured. Kui näiteks siduripedaali või käigukangi kasutamine nõuab kas või pisut liiga palju jõudu, võib intensiivne liiklus peagi õudusunenäoks muutuda. Seega: kui proovitud auto juhtimise juures jäi miski kripeldama, tasub igaks juhuks uurida lähemalt ka mõnd teist mudelit. Võibolla on sellega paigalt liikuma saamine, käigu vahetamine ja tänavanurkade võtmine tunduvalt meeldivam tegevus.

Ära karda automaatkasti

Kes ei ole automaatkastiga autoga sõitnud, võiks seda vähemasti proovida. Tõsi see on, et käsikastiga autoga võrreldes tähendab see üldjuhul mõnevõrra suuremat kütusekulu, aga mõnikord kaalub auto juhtimise lihtsustumine lisakulu üles.

Haige seljaga saab kindlasti väga oluliseks ka autosse sisenemise ja väljumise lihtsus. Hõlbus on see sellise auto puhul, mille uks avaneb laialt, mille ukseava on piisavalt suur ning mille iste on sellisel kõrgusel, et masinasse ei peaks nii-öelda alla istuma. Siinkohal on oluline meeles pidada, et tänapäevastes autodes saab enamasti istmepadja kõrgust ja kallet reguleerida ning kui isteasend pole järele proovides mugav, tasub kindlasti uurida, millised on istme seadistamisvõimalused. Pärast mõningast sättimist võib hea asendi leida.

Tänapäeval on täiesti iseenesest mõistetavaks muutunud tagaistmete allaklappimise võimalus ning ka pensionieas inimesed kasutavad seda tihti. Müügimehe juttu, et just sellel mudelil käib see eriti lihtsalt, ei tasu puhta kullana võtta ning kindlasti tuleb klappimine omal käel järgi proovida.

Millal tuleks roolikeeramisest loobuda?

Vanemad inimesed paistavad liikluses tihti küll väga rahuliku sõidustiiliga silma, kuid et reaktsioonikiirus pole enam see mis varem, võiks kindlasti uurida, millised elektroonilised juhiabid huvipakkuval eksemplaril on. Seadmed nagu veojõukontroll ja stabiilsuskontroll on kõik sellised, mis mõistlikult sõitvat juhti täbarasse olukorda sattudes tõhusalt aidata võivad. Uurida tasub muidugi ka muu turvavarustuse olemasolu. Näiteks seda, mitu turvapatja autosse paigaldatud on. Väga olulisteks võib pidada näiteks külgmiste turvapatjade olemasolu.

Vanadusega kaasnevad eripärad mõjutavad paratamatult eakate autojuhtide liiklemist, olgu auto nii sobilik kui tahes. Maanteeameti liiklusspetsialist ja endine liikluspolitsei ülemkomissar Villu Vane leiab, et Lääne-Euroopa riikidega võrreldes ei ole kõrges eas roolikeerajad Eesti liikluses üldiselt probleem. Tõsi, antud probleem võib teravalt üles kerkida tulevikus, kui siinse rahva eluiga ja autode kättesaadavus praegustele heaoluühiskondadele järele jõuab.

Villu Vane nendib, et pahatihti on väga raske otsustada, millal on õige hetk neljarattalise juhtimisega lõpparve teha. Seda enam, et Eestis on palju hajaasustusega piirkondi, kus oma transpordi olemasolu on eluliselt vajalik. Ühtlasi tundub Vanele, et eestlaste iseloom ei soosi enda suhtes taoliste otsuste tegemist.

„Eriti Eesti mehed on sellised, kes ei taha oma tervisest rääkida, ega nad taha ka tunnistada, et võibolla oleks aeg autojuhtimisest loobuda,” arutleb Vane.

Kui nägemine halveneb, tuleb taanduda

Liiklusspetsialisti hinnangul võiksid seetõttu sagedamini sekkuda auto juhtimiseks liiga põduraks muutunud eakate inimeste lähedased ja veenda vanemat või vanavanemat roolikeeramisest loobuma, vajadusel neid ise sõidutades. Kuid nagu Vane aastate taguse juhtumi põhjal teab öelda, võivad lähedased vahel sootuks vastupidi käituda. Nimelt pöördus tema poole kunagi hooldekodu juhataja, kes oli hädas hooldekodu elanikuga, kellele pereliikmed auto ostsid ja vanurile sellega sõitma minemise kihu peale ajasid.

„Sellist asja pole küll kellelegi vaja,” paneb Villu Vane südamele.

Proovides siiski leida võimalikke tundemärke, mis võiksid viidata roolist taandumise vajadusele, pakuvad Vane ja Pirita välja erinevaid asju.

„Kui ikka liikluses tekib pidevalt raskusi arusaamisega, kes kellele teed peab andma ja nii edasi, siis võiks tõsiselt mõelda, kas tõesti on vaja ise autoga sõita,” leiab Vane. „Autojuht peab väga kiiresti võtma vastu kümneid kui mitte sadu otsuseid ja seetõttu ei ole selliste asjade üle pikalt juurdlemiseks mahti.”