Lugeja arvab

Täiesti juhuslikult leidsin Pirita apteegist väljudes, ukse kõrval olevalt laualt ajakirja 60+. Vapustav leid minul! Selle päeva rõõm! Ühe hooga lugesin ajakirja otsast lõpuni läbi. Meeldisid erandlikult kõik jutustused. Eriti „Oleme paradiisiaia aednikud”, „Kes peab maksma memme ja taadi eluvaeva” ja hoolekandeasutused Eestis. Üldiselt iga lugu selles ajakirjas on nii tähtis teabeallikus minuvanustele 80aastastele inimestele, täis häid soovitusi ja imelisi ütlusi. Suurim tänu ajakirja koostajaile! Ise olen optimistliku meelelaadiga, südames soov teha üks heategu päevas. Ei pea selleks olema ainult raha. Ei! Naeratus – see ei maksa midagi. Lahke meel ja tänu – need ka ei maksa midagi. Olgem siis tänulikud ja naeratagem. Ja olgem tänulikud selle üle, mis meil on. Kui mõelda, siis on seda väga palju. Sõidan tihti bussis. Istekohta pakuvad noored, isegi lapsed! Olen neid innustanud tänuga, näiteks: „teid on hästi kasvatatud”, „teil on hea lastetuba” (siinjuures selgitan, mida tähendab see väljend) ehk lihtsalt „ma väga, väga tänan teid!” Mitte iial ei istu ma lihtsalt pakutud kohale ütlemata sõnagi. Ja istekoha andja tunneb sellest tänust rõõmu.

Meelimari Laanelepp, Tallinn

Tore, et ajakiri käsitles põhjalikult hooldusasutuste ja teenuste küsimusi. Kui seoses kõrge vanusega ja terviseprobleemidega tekib raskusi igapäevaselt hakkama saamisega, siis ma leian, et hooldekodus on turvaline elukeskkond ja vanur jääb kindlasti rahule. Kui pensionist ei piisa kohamaksuks, siis leiavad puuduva summa lapsed oma peredega. Kui lapsi abistamas pole, siis tuleb leida võimalus omavalitsuste tasemel. Niisiis – memme ja taadi vaev saab kindlasti tasutud. Ma usun seda!

Esta Kotka, Rakvere

Tänan teid väga vahva ajakirja eest! Ajalehti loen vaid raamatukogus. Nii juhtusin suure hilinemisega „Virumaa Teataja” juunikuu numbrit sirvima, kust leidsin 60+ nr 3. Esimene mõte oli tellida see ajakiri... Aga kuidas? Vajaksin väga Eesti hoolekodude tabelit.

A. Müür, Lääne-Virumaa

Suur tänu teile huvitava ajakirja eest! Oleme abikaasaga ka eakad. Lapsi meil ei ole ja nii on mure tuleviku pärast. Praegu toimetame kahekesi maakodus nii aias kui põllul. Tuleme toime, aga aastad ju lähevad! Vaatamata sellele oleme elurõõmsad ja tegusad. Ega see virisemine aita.

Silvi Selter, Koeru, Järvamaa

Lugesin seda ajakirja 60+ esimest korda. Mulle anti see, kui registreerisin end Südameapteegi kliendiks. Väga asjalik ja vajalik. Mulle pakkus huvi artikkel jalgratastest, kuna käisin just poest otsimas kollast helkurit jalgrattale. Sain artiklist teada, et vähemalt ühe ratta mõlemal küljel peab helkur olema. Lisaksin veel, et vanad jalgrattad ei paku huvi ainult „elukogenud inimesele”. Minu lapselaps on kunstiülikooli tudeng, sõidab vanaisa jalgrattaga ja ei taha seda mingil juhul välja vahetada, sest see pidi popp olema.

Hella Adermann, Tallinn

Lugesin teie ajakirja, mulle ta meeldis, sest oli mitmekülgne. Ega saagi teha ajalehte, mis kõigile meeldiks, sest igal inimesel on oma arusaamad ja soovid. Mulle meeldis kõige rohkem kaart hooldekodude kohta Eestis ning nende teenuste hinnad. Peab ütlema, et hooldushinnad on 2-3 korda kõrgemad kui inimeste pensionid. Kui valitsus siin lähemal ajal midagi ette ei võta, siis pole neil lootust Riigikokku pääseda!

Pensionär Pärnust, kes ei soovi oma nime avaldada

Kõik oli vajalik, mida lugeda pakkusite. Eriti hea oli teada, kus hooldekodud asuvad. Kahju, et minusugused 80aastased inimesed, kui neid asutusi tarvis peaks olema, oma pensioni eest seda lubada ei saa. Mitte kõikide lapsed ei suuda vajadusel juurde maksta. Ülejäänud materjali lugesin põhjalikult läbi. Jätkake ikka tervisliku toitumise teemadel vastavalt hooajale.

Koidu, Rakvere

Kõige rohkem meeldis mulle lugu „Vesi, paat, aerud ja romantika”. Mind tegi kurvaks lugu „Retk kassikaku ja rukkiräägu tiival, piiritajast rääkimata” Miks? Selline luksus ei ole kättesaadav meie tavalisele pensionärile, vaid ainult väga rikastele. Küsimusele, kes peab maksma memme ja taadi eluvaeva, vastaksin, et seda ei pea maksma järeltulev põlvkond, vaid riik, nagu Soomes.

Helmi Maakus, Suure-Jaani, Viljandimaa

Minu tähelepanu köidavad alati teie ajakirja kaanepildid – lihtsad, kuid nii tundelised. Nagu Anu Raua mõtted vananemisest. Sinna saja häda hulka kuulub muidugi kurvaks muutuv kest, mistõttu praktiliste artiklite hulgast meeldis mulle enam „nahaõpetus”. Kordan veel Anu Raua mõtet, et maiustamiseks naudi luuleridu. Tunnen sama, et kui pole ühtegi rida luuletust lugenud, pole päev korda läinud. Kas või lastele mõeldud salmegi – see loob tuju heaks ja aitab meeles hoida meie keele ilu ning sõnade sõlmimise võimalusi.

Marna Krabbi