Helkur on jõudmas eestlase põhivarustuse hulka, sest teadaolevalt on praeguseks ajaks umbes pooled meist riputanud või kinnitanud oma üleriide külge helkiva vidina, mis lubab ei rohkem ega vähem kui päästa elu.
„Helkides” sügisõhtusse
/nginx/o/2024/01/31/15861401t1h9323.jpg)
20. november 2012, 20:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui palju elusid helkurid on päästnud, ei tea keegi. Seevastu tuleb igal aastal ette traagilisi juhtumeid, kus politseinikul jääb kokkuvõttes üle üksnes nentida: „Helkuri kandmine võinuks säästa selle inimese elu.”
Helkuri propageerimisega alustati Eestis 1990. aastate keskel, mil neid helkivaid abilisi kandis ainult mõni üksik protsent liiklejate arvust. Maanteeameti liikluskasvatuse talituse juhataja Urve Sellenbergi sõnul pandi toona rõhk eelkõige laste harimisele ja praeguseks on esimesed helkurikoolituse „lennud” jõudnud vanusesse 25–30 aastat. Nemad on harjunud helkurit kandma ja nõuavad seda ka oma lastelt.
„Samas keskealised ja vanemad jalakäijad-jalgratturid on suurem riskirühm, mis väljendub ka liiklusõnnetuste statistikas,” sõnas Sellenberg. Tänavu on pimedal ajal maanteel liigeldes hukkunud kümme inimest vanuses 45–69 eluaastat. Ühtekokku on sel aastal toimunud 48 raskete tagajärgedega õnnetust, mis olid seotud asjaoluga, et liikleja oli autojuhile halvasti märgatav.
Miks siis vanemad inimesed helkurit ei kanna? Põhjusi võib olla erinevaid: näiteks Võrumaal elav Küllike (66) ei näe selle järele vajadust, kuna enda sõnul pole tal isegi päevasel ajal maantee äärde asja. Linnas käiakse sisseoste tegemas autoga ja seegi toimub päevasel ajal. Pealegi pole keegi talle helkurit pakkunud.
