Alguste algus

Keskendume arutlusele, millega võiks liikumise õpetamisel päris alguses arvestada ja kuidas sellesse ka meie, üle kuuekümne aasta ilma näinutena panustada saaksime.

Suurel osal meist on soov õpetada, oma kogemust või oskust edasi anda. Kui vaid leiduks piisavalt neid, kes meie õpetussõnu kuulavad, tähele panevad ja midagi niimoodi ka selgeks saavad.

Kõik algab lihtsatest asjadest

Omamoodi paradoks küll, aga ka kõige keerukama liigutuse (tegevuse) selgeks saamine algab lihtsatest asjadest. Ja oskusest nende, justkui pisidetailide olulisust näha ning läbi selle asi ka selgeks saada. Liigutustegevuste õppimine ja juhtimine pole ses suhtes erandid.

Ma pole küll juhtunud kuulma, et kellelegi meeldiks väga pikalt mingi ülimalt lihtsa harjutusega tegeleda. Kinnitades seejuures endale, et just see lihtne asi tuleb selgeks saada, sest järgnevad on juba tunduvalt keerukamad tegevused. Ikka vasardab peas mõte: see ju nii lihtne asi, miks ma peaksin selle kallal nii kaua pusima. Vahel tuleb oma kärsitust tagasi hoida, et end ikka ja jälle A-d ja B-d õppima sundida.

Võtame kas või seismise, kõige lihtsama, inimese püsti olemise. Oh imet küll, aga paljud liigutuste õppimised algavadki seismisest. Sellest, kuidas sa seisad. Kas nagu hunnik õnnetust, käed rippumas, õlad längus, küür seljas?

Neist asendeist on selgelt näha, et laps, aga üsna sageli ka täiskasvanu, ei kontrolli oma keha ning löntis asend ei võimalda ka lihaskonna omanikul end kuigi hästi ja mugavalt tunda. Rühikas olemine ja sellest lähtuv kehahoiak on enamiku tegevuste sooritamise vajalik eeldus. See annab tasakaalus ja pingevaba seisundi.

Vaatleme, kuidas keegi kõnnib või jookseb. Kõnd ei saa olla mingi jalgade järele vedamine ja lohisemine, vaid hoogne ja rütmikas liikumine. Seda enam, et kõnnime ju elu jooksul äärmiselt palju ega kipu sellele erilist tähelepanu pöörama. Aga võiksime küll. Alles siis, kui samm lühemaks muutub ja töntsimaks vajub, hakkame oma käimismaneeri tunnetama. Sellepärast on õige juba laste kasvades jälgida, kuidas nad kõnnivad, et nad ei oleks nagu tatsuvad vanakesed, vaid et nende sammudes oleks ikka seda lapselikku erksust ja nõtkust. Ikka pea püsti, kere sirgeks ja käed käima!

Jooks kujuneb aga lausa omaette ilminguks, mille kaudu suur sport leiab üles erilised talendid, nii kiired kui ka vastupidavad. Suur osa lapsi lippab siiski oma loomupäraseid jooksmisi ja uskumatult palju. Vahel tundub, et laste energia ei taha kuidagi lõppeda. Kui keegi püüab lastele jooksmist õpetada, siis on see küll liiast. Jooks võiks jääda nii loomulikuks tegevuseks, kui vähegi võimalik. Sest inimeses toimiv ristkoordinatsioon (vastaskäsi – vastasjalg) paneb iga lapse käte ja jalgade töö iseenesest paika. Muidugi võib proovida ka pikema või lühema sammuga joosta, käsi hoogsamalt käima panna, kiirendusi teha ning siis taas kergelt sörkida, aga jooksu põhiolemus on inimeses endas olemas. Iga inimene tunneb täpselt, mis talle sobib. Nii tekib individuaalne jooksumaneer, mille järgi eristusid meie kunagised jooksulegendid Hubert Pärnakivi ja Lembit Virkus. Nende jooksustiil oli väga erinev, kuigi sageli jooksid nad lausa kand-kannas ja samas tempos.

Naerata ja suusata!

Rohelise ajaga võrreldes tundub, et talvel väljas liikumise võimalusi napib. Siiski pole see nii. Talv toob juurde võrratu lumel ja jääl liikumise kogemuse, mis tavalisele seismisele, käimisele, jooksmisele veel ka libisemistunde lisavad, nõudes vajalikku tasakaalu. Mida siis teha, et see libisemine meeldivaks ja omaseks saaks?

Toon kohe näiteid.

Kui võtta tavaline seismine, siis suuskadel seismine, rääkimata uiskudest, on lausa omalaadne, uue toetuspinna tunnetamine. See pole siiski nii kindel tunne, kui murul või põrandal püsimine. Kui veel libiseda tuleb ja tasakaalu hoidma peab, läheb asi üsna keerukaks. Suusatamises peab ka libisevatel suuskadel püsti püsima, olgu kiirus kui tahes suur või väike. Vaja läheb seda eriti laskumistel, kus ei saa suvaliselt seista.

Tavaliselt teen suusaõpetajana laskumisasendeid õpetades selgeks, et oma keha hoides tuleb jälgida ja kontrollida nelja olulist momenti:

1. alati peab laskumisel üks pöid teisest poole kuni kolmveerandi võrra ees olema (nii saab suurema toetuspinna, sest varbad ühel joonel seistes viib iga takistus suusataja kohe tasakaalust välja);

2. ei tohi seista sirgelt nagu puunott, vaid peab madaldama oma laskumisasendit, liikudes hüppe- ja põlve- ning puusaliigesest otse alla (kui otse alla vaatad, peaksid põlved pöidasid katma). Vastavalt vajadusele võib siis liikuda üles või alla ja amortiseerida iga takistust;

3. asendi tasakaalustamiseks tuleb viia käed ette-alla-kõrvale ja hoida kepiteravikud taga;

4. seejuures ei tohi unustada naeratust (nii tunned end vabalt ja hästi ning naudid kindlat laskumist, ülearune pingegi kaob).

Suure üldistusena olgu öeldud, et eriti hästi tuleb välja viimane soovitus, aga oh imet, seejärel õnnestuvad ka esimesed kolm.

Need neli õpetust suudab suuskadel laskumiseks igaüks endale meelde jätta ja vajadusel saab neid ka lastele või lastelastele õpetada. Leida tuleb vaid hea jäljega ja sobiva kõrgusega mägi.