Elatud aastate arvu kasvuga visalt ülespoole rühkiv vererõhk nõuab ühel hetkel täit pühendumist. Kuidas tulla toime ligiluuranud haigusega, mis enda kohalolust igapäevaselt märku ei annagi?
Kõrge vererõhk saab nähtavaks
/nginx/o/2024/01/31/15861401t1h9323.jpg)
20. jaanuar 2013, 16:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu meedikud tõdevad, on kõrgvererõhktõbi üks kaval terviseviga, mis võib inimest pikki aastaid õõnestada, ilma et sellest arugi saaks. „Ma ei tunne ju midagi!” on patsiendi levinud reaktsioon, kui arst diagnoosib kõrgvererõhktõve.
„Patsiendil on õigus,” nendib Võru perearst Siiri Johanson. Kõrget vererõhku polegi kuidagi tunda, kui näitajad muidugi päris „punasesse” pole tõusnud. Niisamuti pole võimalik öelda, millisest eluaastast konkreetselt tuleks vererõhule tähelepanu pöörama hakata, sest rõhu tõus soontes on üsna individuaalne ja sõltub päris paljudest asjaoludest.
Küll on Johansoni kinnitusel kindel see, et eluaastate lisandudes veresooned lupjuvad, kaotavad elastsuses, mis viibki vererõhu tõusule; pluss mitmed teised tegurid. Kõrgvererõhktõbi diagnoositakse, kui inimese vererõhu näitajad on üle 140/90.
Kuna igapäevaselt ei anna kõrgenenud vererõhk endast märku, on seda lihtne ära unustada. „Aga kõrgvererõhktõbi ei ole gripp, mis ise möödub,” lausus Johanson. Sestap on kõrgvererõhktõve ravi üks olulisi momente selle olemasolu meeldetuletamine. Parim viis selleks on vererõhu regulaarne mõõtmine, mis näitab asjade seisu ning ka seda, kas määratud ravim toimib piisavalt.
