Hoidke oma südant, siis hoiab tema teid

Tiina Sarv
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hea oleks korra aastas lasta perearstil oma tervist kontrollida: mõõta vererõhku, teha südamefilm ja vereproov, mõõtes muude näitajate kõrval ka kolesterooli ja veresuhkru taset.
Hea oleks korra aastas lasta perearstil oma tervist kontrollida: mõõta vererõhku, teha südamefilm ja vereproov, mõõtes muude näitajate kõrval ka kolesterooli ja veresuhkru taset. Foto: sxc.hu

Südame isheemiatõbi on raske haigus, mis võib lõppeda infarktiga. Aga ka infarkt ei tähenda kaugeltki alati seda, et elu on lõppenud.

Kalju Vaaks (62) töötas aastaid Viljandi KEKis bussijuhina, seejärel oli ehitustööline. Praegu peab ta Viljandi haiglas kojameheametit. Isegi pakaselisel pühapäeval oli mehel keeruline jutuajamiseks aega leida, sest tema päev on toimetamist täis: vara hommikul tuli töö juurest läbi minna ja vaadata, kas kõik on korras, seejärel tõtata Viljandi järve äärde, et elada kaasa pojale, kes võistles uisumaratonil.

Kalju Vaaks elas nii, nagu paljud Eesti mehed – rabas tööd teha, tõmbas suitsu ega öelnud ära ka napsist. Tervisel ei tundnud erilist häda olevat.

„See oli 2008. aastal. Ehitasime Viljandis Leola tänaval Decora kontorit. Tulin koju ja tundsin, et rindu lõi tugev valu. Poeg kutsus kiirabi,” meenutab mees saatuslikku päeva.

Kiirabi viis Kalju Viljandi haiglasse, kus valvearst diagnoosis tal infarkti ja saatis patsiendi edasi Tartusse.

„Tartus selgus, et mul on neli südame veresoont kinni. Kolm laiendati kohe ära, neljanda pärast läksin hiljem uuesti, üle kolme nad korraga ei tee,” rääkis Kalju.

Alguses tuli tal Tartu vahet sõita õige tihti, nüüd juba harvem. Kokku on tal tehtud seitse südame veresoonte laiendust, mõnda soont on laiendatud korduvalt.

Mees ise ennast tõsisel haigusel jalust lüüa ei lase: „See on juba tuttav käik, ma ei karda, kunagi pole kartnud. Kui vaja, siis vaja. Mille saatus on määranud, sellele kätt ette panna ei saa.”

Pärast haigestumist oli ta tükk aega haiguslehel, seejärel mõnda aega töötu. Kui haigla majahoidja poolteist aastat tagasi ära läks, sai Kalju selle koha endale.

Küsimusele, kas ta raskeid töid teha, näiteks lund lükata jõuab, vastab Kalju, et jõuab küll.

„Pärast infarkti, kui olin kuus kuud haiguslehel, hakkasin kõvasti liikuma: käisin ujumas, kõndisin pikki maid ja sõitsin jalgrattaga,” rääkis ta oma mitte just esimeses nooruses ette võetud elustiilimuutusest. Kuna Kaljul on diagnoositud ka diabeet, valib ta tõsiselt seda, mida sööb. Lisaks kannatab ta astma all ja on suitsetamise maha jätnud.

Kalju tunnistab, et ehitusel töötades oli ta päris kõva napsumees. „Sõitsid komandeeringusse, mis seal õhtul pärast tööd ikka teha oli. Nüüd olen 2000. aastast alates täiskarsklane.”

Kui Kaljult küsida, mis õpetussõnad Tartu tohtrid talle enne koju saatmist kaasa andsid, siis nimetab ta kõigepealt kahte asja: esiteks ei tohi oma haigusele liialt mõelda ega lasta sel enda üle võimust võtta ja teiseks tuleb nii palju liikuda kui võimalik.

Mõistlik toitumine ning suitsust ja alkoholist loobumine käivad muidugi samuti asja juurde.

Kalju Vaaksi kimbutavatele haigustele mõeldes tuleb tunnistada, et ühestainsastki jätkuks igapäevaeluga kimpus olemiseks. Küsin sellele mõeldes, kas tema elu on rõõmus või kurb.

„Elus on kõike, aga rõõmu on ikka rohkem, iga päev pakub rõõmu,” vastab ta.

Ära jää tuppa norutama

Kalju Vaaksi raviarst, Viljandi haigla kardioloog Ester Keba peab eakate südamepatsientide elus äärmiselt oluliseks just suhtlemist ja liikumist.

„Puusad võivad ju valutada ja põlved kanged olla, aga väikese tiiru toe najal saab ikka teha. Peaasi, et ei jääda tuppa nukrutsema,” rõhutab arst.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles