Ettevaatust, terviserada!

Kaarel Zilmer
, Tallinna Ülikooli liikumisõpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
19. aprillil algab ärvejooksu- ja kepikõnnisari.
19. aprillil algab ärvejooksu- ja kepikõnnisari. Foto: Marko Saarm / Sakala

Kui peab häda sunnil koos koeraga terviseradu kasutama, siis tuleks seda teha näiteks varahommikusel ajal, kui seal eriti inimesi ei liigu. Nii saab mingil moel oma koeraretke siiski ära teha. Ka päeval on seal vähem liikujaid. Hoopis välistada tuleks aga tööpäevajärgne aeg, kui populaarsed liikumisrajad on tervisesportlasi triiki täis. Siis peaks kui tahes õpetatud koeraga liikuja sealt küll eemal püsima.

Olen seda ise kogenud, kui koeraomanik selgitab, et tema koer ei tee kellelegi liiga ja tema lemmikul on vaid head maneerid, aga jooksev või kepikõndi harrastav inimene näeb igas koeras täiesti põhjendatult riski.

Ka ei sobi koerad avalikesse ujumiskohtadesse suplema ega näiteks ka sisseaetud suusarajal liikuma. Märtsikuus oli üks suur koer oma käppadega meie suusaraja pea täies ulatuses ära augustanud, ehkki peremees oli ontlikult raja kõrval kõndinud.

Usun, et kui koera perre võtmiseks läheb, siis vaagitakse ikka korralikult, kas läheduses on koeraväärseid liikumistingimusi ning ega lemmik muutu kellelegi häirivaks.

Ka see pole kuigi koerasõbralik ega ka inimesele endale kasulik, kui linna keskel oleva koerte liikumisala ette sõidab suur džiip ja sellest viiakse aedikusse koer, aga omanik ise istub sooja masinasse tagasi.

Sellest tegevusest hoomab osavõtmatust, justkui kohustust olla koeraomanik, mille järel on ühisest liikumisest ette näidata vaid autosõit.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles