Meie riiklik vanaduspension on jõukamate riikidega võrreldes kasinavõitu. Võiks ju algatada arutelu teemal, kas me seda siis väärisimegi, kas me sellist riiki tahtsimegi, kes on süüdi. Abi sellest eriti pole, sest demograafiline olukord on selline, nagu on: tööealist elanikkonda, kes makse maksaks, on vähe ja järjest vähemaks jääb, pensioniealisi tuleb üha juurde ja nende osakaal kasvab.
Eks tuleb kasutada kõiki abinõusid. Demokraatlikus riigis on igaühel õigus nõuda parimat, seista oma õiguste eest ja ka protesteerida, kui tuntakse end ülekohtu ohvrina. Samas saab end ka aidata ja seda paljud pensionärid teevadki – mõned koguni nii tõhusalt, et aitavad veel nõu ja jõuga oma järeltulevatki põlvkonda.
Kirjeldan oma esimest aastat läbiva vanaduspensionäri kogemust: mida olen pensioniaastateks ette võtnud ja kuidas see on õnnestunud, mida oleks võinud veel teha ja mis oleks tulnud tegemata jätta. Püüame ju kõik ära arvata, mida võib tulevik tuua, aga see on juba raskem ja tükati lausa tänamatu ettevõtmine.
Riik pakub kolme sammast
Riigi pakutav tugi seisneb teatavasti niinimetatud pensionisammastes. Idee iseenesest oli positiivne – inimesed teevad aastate jooksul pensionifondidesse sissemakseid, mida teatud juhtudel toetab ka riik, kogutud raha antakse osavate fondihaldurite kätte, kes selle raha aja jooksul mitmekordistavad ja mõnekümne aasta pärast elab oma elutöö teinud inimene tänu sellele massiivses heaolus. II pensionisambaga ühinemine oli noorematele kodanikele lausa kohustuslik ja seda tööleasumise hetkest alates.
Süsteemi käivitumise ajal olin juba üle 50 aasta vana, aga ühinesin siiski vabatahtliku III pensionisambaga. Esialgu läks toredasti, maksin igakuiselt mõnisada krooni püsikorraldusega ja võisin jälgida, kuidas kogutud fondiosakute väärtus järjest suurenes.
Aga siis õnn pöördus ja kogutud varandus hakkas hoopis vähenema ja pealegi veel üsna kõvasti. Lõppkokkuvõttes jäin seega kaotajaks. Kui järele mõelda, siis mitte nii hullusti, kui esialgu paistab. Nimelt olin igal aastal ilusasti täitnud tuludeklaratsiooni ja saanud sissemakstud summalt tulumaksutagastust.
Juhtunut võiks lugeda ka vääramatu jõu toimimiseks, mille eest polnud keegi kaitstud. Lugesin majandusteadlase Andres Arraku kirjutist, kes nentis, et samalaadse investeeringuga osutus ka tema kaotajaks ja seda vaatamata tavakodanikust mitmekordselt suuremale informeeritusele.
Lõppkokkuvõttes seisab praegu minugi arvel mõne tuhande euro väärtuses pensionifondide osakuid. Parasjagu liiga palju, et seda mingi ühekordse lõbustuse peale ära raisata ja liiga vähe, et mingeid tõsisemaid plaane teha. Nii et las seisavad edasi, äkki kasvab sinna tõesti aja jooksul midagi juurde.
Mul on kahtlus, et oleksin ise selle raha investeerinud mõistlikumalt, kui seda tegid kõrgelt tasustatud fondihaldurid. Kuigi ka vastupidine pole võimatu.
Ei saa ka salata, et mind ja minutaolisi vaevab üks kiuslik mõte. Kui riik arvas, et inimesed ise pole võimelised tuleviku peale mõtlema, oleks võinud vahendeid koguda ja säilitada neid mingil konservatiivsemal viisil, näiteks pikaajalise stabiilse intressiga deposiidina. Aga ei, nii ei tehtud. Selle asemel anti maksumaksjate raha piltlikult väljendades mängurite kätte, kes seda maha mängisid ja mahamängimise eest veel tasugi said. Miks?
Üldiselt arvan ka, et minu põlvkond pole pädev süsteemile lõplikku hinnangut andma. Selle efektid ja lõpptulemused selguvad aastakümnete jooksul ja selle vilju saavad maitsta meie lapsed või pigem lapselapsed. Sedagi eeldusel, et meie riiklik süsteem praegusel kujul püsib.
Kogumine ja säästmine
Mustadeks päevadeks kõrvalepanemine, mingil eesmärgil kogumine ja tuleviku peale mõtlemine on keskmisel eestlasel lausa veres. Paraku on paljud head plaanid nurjunud äkiliste majanduspöörete, rahareformide, pangakrahhide ja lõpuks lihtsalt inflatsiooni läbi. Mingi hoius on mul igatahes praktiliselt kogu elu jooksul olnud, esimesena sai vist hoiukassasse pandud koolivaheajal kogunenud teenistus. Kogutud on hiljemgi, viimased paar korda säästsime näiteks uue auto ostmiseks, sealhulgas ka tähtajalise hoiusena. Paraku on viimastel aastatel praktiliselt ära kadunud selline tore asi nagu hoiuseintress, mis oleks vähemalt inflatsiooni (mingil määral) kompenseerinud. Aga intress on intress, kui see on langenud, siis peab see ükskord ka tõusma hakkama.
Koi ei söö
Idee poolest hea mõte oleks paigutada oma säästud väärtpaberitesse või võlakirjadesse. Mõtlesin sellest üles ehitada lausa eriti toreda pensionikindlustuse – saada igal aastal dividende, kusjuures väärtpaberid ise jäävad alles ja saavad lõpuks minu pärijatele. Paraku kipub sellega vahel minema nii, et tootlikumad aktsiad ostetakse lõpuks enamusaktsionäri poolt sundkorras ära. Olen siinjuures konkreetne ja mainin ära, et taolise käki küpsetasid mulle näiteks omaaegne Hansapank ja hiljem Eesti Telekom. Kuna meie seadused seda võimaldavad, pole ka kuskile kaebama minna.
Midagi on siiski alles jäänud või asemele ostetud ja ka sel suvel on mingit 13. pensioni loota. Tulumaks on sellelt rahalt juba eelnevalt tasutud, nii et laekuv summa jääb endale ja pärastpoole ka midagi ei nõuta.
Kahjuks pole meil sellist stabiilset ja püsivat finantsinstrumenti nagu näiteks klassikalisest inglise ja prantsuse ilukirjandusest tuttav 3protsendiline riigi võlakiri. Kui oleks, oleks sellest palju abi.
Aga kui raha on, siis on kindel investeering kuld (ja väärismetallid üldse). Seda koi ei söö, rooste ei riku ja pikaajalises perspektiivis on väärtus kasvav.
Kahjuks pole eelnev kõigile kättesaadav. Nii mõnegi tubli inimese elutee on kulgenud nii, et kogu teenistus on elamiseks ära kulunud. Selles pole üldjuhul keegi süüdi, põhjuseks on halb õnn, juhuslikult tehtud valed valikud ning vahel ka sõbrad, sugulased ja järeltulijad. Sel juhul jääbki loota vaid riigi toele. Selle toe peaksid nad ka saama.
Naturaalmajandus ja tegevus
Töö ja tegevus oma majapidamises on vanurile igas mõttes kasulik: parandab tervist ja enesetunnet, aitab aega sisustada, ka majapidamiskulusid kokku hoida ja toidulauale lisa leida. Seda eriti nooremas pensionieas, kui jalg veel tatsub, käterammu jätkub ja eelnevast elust mingid tööoskused kaasa on saadud.
Elame külmas kohas ja küttekulud on igas peres paras peavalu. Siin tunnen ennast võidumehena: noorpõlves omandatud oskused nagu saagimine, puulõhkumine ja metsa langetamine tasuvad end väga ära. Liikumisrõõm ja looduses viibimine pealekauba.
Ka kodune aiatöö on tore asi ja sügisel tulemusedki näha. Ma ei tea, kuidas teised, aga sünnijärgse maainimesena ei saaks minust ilmselt liikujat liikumise pärast, ei kepikõndijat või ringide kaupa kehalist koormust hankivat jalgratturit. See tundub lihtsalt tobe. Aga hoopis teine asi on sellesama rattaga liikuda punktist A punkti B ja selle käigus ka mõni asjatoimetus korda ajada. Hea meelega võin ka puid laduda, oksi lõigata või midagi sarnast. Pealegi on need omaette toimetatavad asjad, kus ei tule ka riietuse või muu varustuse ilule ja moekohasusele tähelepanu pöörata.
Aga üldiselt jäägu igaühele oma – kellele kepikõnd, kellele kodumajanduslikud liikumised. Ja mõnelgi juhul kehtib rahvasõna: õige mees võtab mõlemad.
Ise tehtud on odavam
Nende asjade juures on aga veelgi olulisem majanduslik aspekt. Oma küttepuudega kütmine on kindlasti mitmeid kordi odavam avaliku teenusena pakutavast tsentraalküttest. Siin saavadki tihtipeale määravaks aastakümnete eest tehtud valikud, mille tähendust me tollal ei tajunudki.
Inimene, kes sai omal ajal elamiseks 3- või 4toalise korteri ja selle ka erastas, on praegu selle korteri pantvang. Hea on muidugi soovitada, et kulukas elamispind tuleks maha müüa ja soetada selle asemele odavam. Samas muudab selle soovituse üsna hambutuks asjaolu, et soovitame inimestel müüa kaupa, mida eriti ei osteta ja osta seda, mis on väga nõutav.
Minugi elukäigus on sel kohal üks juhuslik õnnestunud valik. Umbes 30 aastat tagasi olin ametis oma maja ehitamisega, asi oli raske ja edenes vaevaliselt. Siis tehti mulle ettepanek, mis mõne kõrvalseisja arvates oli tol ajal kui lotovõit. Hea inimene oleks minu majakarbi endale võtnud ja vahetuseks andnud sõiduauto GAZ-24 („Volga”). Ei oskagi seletada, miks ma nõusse ei jäänud, aga nüüd on mul isiklik eluase olemas ja autosid on tänapäeval saada igasuguseid ning igasuguse hinna eest. Ka ei tule pead murda, kuidas paneelmajakorteri kommunaalkuludega toime tulla.
Muud kulud on juba vähem tähtsad, vanainimene ei söö enam palju ja tihtipeale ei võigi kõike süüa. Aga oma aiasaadused ja hoidised on abiks ikka, pealegi on nende tekkelugu ja koostis kindlalt teada ja asi ise valmistatud vastavalt oma maitsele.
Ükskord saabub aeg, kui kehaline võimekus kahaneb kriitilise piirini ja lõpuks kaob. Mõned meist vajavad oma viimastel eluaastatel toimetulekuks teiste inimeste abi. Siis on juba uued probleemid ja neist tihkaksin juttu teha siis, kui omal kogemus olemas.
Kuidas lisa teenida?
Ma ei arva, et pensionär peaks täiskohaga tööl käima. Tean ja tunnen omal nahal, et eaka inimese töövõime on ikka mingil moel piiratud – väsimus saabub kiiremini, keskendumisvõime pole enam see, mingi konkreetne häda või haigus võib takistuseks olla. Samas tulekski meil nagu kauem töötada, sest nooremat tööjõudu jääb nii absoluutarvu kui protsendina järjest vähemaks.
Aga need, kelle tervis lubab, tahaksid siiski midagi teha. Esiteks annab see tunde, et ei olda veel nii öelda välja langenud, teiseks kulub meie pensioni üldise taseme juures lisatulu väga ära.
Minul on vedanud. Teen mõõduka koormusega seda, mida oskan ja vahel võin noorematele kolleegidele ka mingi nõuga (aga mitte enam jõuga) abiks olla. Ei oodata minult ka arengut, kasvavaid saavutusi või muud seesugust, selle eest on mul kogemusi ja kannatust mõne segase või muidu ebameeldiva üksikjuhtumiga tegelemiseks. Nii võiks jäädagi.
Eks sellegagi on nii, et vanus seab siin lõpuks omad piirid, aga selleks pole üldjuhul kindlasti pensioniiga või 70 aastat. On teada mitmeid kaua vormis püsinuid, sealhulgas arste, õpetajaid ja riigimehi, kes toimetavad edasi veel 80-90aastasena.
Milline see sissetulek võiks olla? On juhuseid, kus 60+ inimene saab oma elu suurimat palka, aga ka väikseimgi teenistus on abiks.
Mulle tundub praegu nii, et kui pensionile veel teine pension juurde tuleb, pole enam vaja raha lugedagi. Muidugi tingimusel, et kõik vajalik on eelnevast elust olemas. Kindlasti ei osta ma enam kunagi uut autot või suuremaid tarbeesemeid, ei soeta kinnisvara ega lähe kaugematele välisreisidele. Aga ma ei arvagi, et need asjad kuuluksid kohustuslike minimaalsete inimõiguste hulka. On käepärast muidki asju, mis elu elamisväärseks muudavad.
Meie ümber toimub igasugust kultuurielu, mis on kättesaadav odavalt või lausa tasuta, kodust raamaturiiulit ei jõuagi vist korralikult läbi töötada ja ka oma kodumaal on nägemata palju huvitavat.
Tahaks järelejäänud elu elada ilma midagi juurde hankimata, kasutades seda, mis on. Ja seda polegi nii vähe, kui asja pikemalt kaaluda. Kasutada tuleks seda nii, et midagi prügimäele ei satuks.
Arvan, et peamine ja kõige tähtsam pensionisammas ongi õige suhtumine. Selle peab aga igaüks leidma ise, unikaalses endale sobivas variandis.