Pension ja sambad. Mis ja kuidas?

Et alustada algusest, tasub kõigepealt meelde tuletada, et vanaduspension on sisuliselt palk, mida makstakse väärikasse ikka jõudnud inimesele, kes on palju aastaid rasket tööd teinud ning nüüdseks välja teenitud puhkust naudib. Riik saab maksta pensione tänu töötavate inimeste palkadelt arvestatavale sotsiaalmaksule. Tööandja maksab 33 protsenti leivalolija töötasust sotsiaalmaksuks, millest 13 protsenti läheb ravikindlustuseks ja 20 protsenti praeguste pensionäride pensioniks. Tõsi, viimast väikese erandiga, kuid sellest hiljem.

Kuidas vanaduspension kujuneb?

Vanaduspension koosneb kolmest osast: põhi- ehk baasosast, mille suuruseks on alates selle aasta aprillist 126,8183 eurot kuus; staažiosakust, mille suurus sõltub sellest, kui palju on pensionisaajal pensioniõiguslikku staaži ehk tööaastaid ja töötamisega võrdsustatud aastaid (näiteks laste kasvatamine, ajateenistuses käimine ja muu säärane) ning kindlustusosakust, mille suurus sõltub sellest, kui palju on pensionisaaja palgast alates 1999. aasta 1. jaanuarist makstud sotsiaalmaksu. Siinkohal tuleb tähele panna, et staažiaastatena lähevad arvesse üksnes kuni 1998. aasta lõpu seisuga ehk enne kindlustusosaku „mängutulekut” kogunenud tööaastad.

Ühe staažiaasta väärtuseks on 4,718 eurot kuus. Kindlustusosaku suuruse arvutamisel mängib rolli see, kas inimese palgalt on ühel või teisel kalendriaastal tasutud sotsiaalmaksu sama palju kui riigi keskmiselt töötasult või hoopis vähem/rohkem. Kui sotsiaalmaksu tasutakse keskmiselt töötasult, on aasta koefitsient 1,0 ja selle rahaliseks väärtuseks 4,718 eurot kuus. Kui aga töötaja teenib riigi keskmisest vähem, on ka koefitsient väiksem.

Sel aastal pääsevad mehed Eestis vanaduspensionile 63- ja naised 62aastaselt. 2016. aastaks kerkib ka naiste vanaduspensioni iga 63. eluaastani, 2026. aastaks tõuseb see aga nii meestel kui naistel 65. eluaastani.

Vanaduspensionile on võimalik minna ka varem või hiljem. Ennetähtaegsele vanaduspensionile on võimalik jääda kuni kolm aastat enne seadusekohast pensioniiga, kuid sellel on oma hind – iga varem pensionile jäädud kuu eest vähendatakse riikliku pensioni suurust 0,4 protsendi võrra. Seega: jäädes pensionile näiteks aasta varem, on pension 4,8 protsenti väiksem kui oleks siis, kui vanaduspensionile minnakse nii-öelda õigel ajal. Ennetähtaegne vanaduspension määratakse eluajaks ja seda ei arvutata ümber.

Juhul kui inimene otsustab vanaduspensionile minemist hoopis edasi lükata, premeeritakse teda riikliku pensioni kasvatamisega – iga edasilükatud kuu eest tõstetakse tema riiklikku pensioni 0,9 protsendi võrra. Aasta peale tähendab see 10,8protsendilist boonust.

Vanaduspensioni taotlemiseks tuleb pöörduda elukohajärgsesse pensioniametisse, täita avaldus ning esitada pass, tööraamat, lõpetatud kooli diplom, lapse sünnitunnistus, sõjaväepilet, abiellumisel nime muutnud isiku abielutunnistus, foto ja arvelduskonto number.

Pensionäridel on õigus saada tulumaksuvaba tulu 4032 eurot aastas ehk 336 eurot kuus. Riiklike pensionide suurendamine on vastavuses elukallidusega ja sotsiaalmaksu laekumisega. Inimkeeli tähendab see, et kord aastas korrutatakse pensionid läbi indeksiga, mille väärtus sõltub 20 protsenti tarbijahinnaindeksi aastasest kasvust ja 80 protsenti sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise aastasest kasvust. Niisiis määrab pensioni suuruse eeskätt see, kui palju töötavad inimesed riigile makse maksavad.

Seni on jutt käinud vanaduspensionist. See on aga vaid üks riikliku pensioni liikidest, mida makstakse üksnes neile inimestele, kel on Eestis kogunenud pensionistaaži vähemalt 15 aasta jagu. Neil, kel staaži vähem, on võimalik 63aastaseks ­saades saada rahvapensioni, mille suurus on 140,81 eurot kuus. Omaette teema on veel erinevad eripensionid, nagu näiteks töövõimetuspension, ja pensionilisad, nagu näiteks vanemapension.

Teine ja kolmas sammas

Et sissetulek oleks vanaduspõlve pidades suurem, toetub Eesti pensionisüsteem lisaks riiklikule pensionile ehk niinimetatud esimesele sambale veel ka teisele ja kolmandale pensionisambale.

Teine sammas ehk kogumispension on peamine tugi riiklikule pensionile. Teise pensionisambaga liitumine on kõigile 1983. aastal ja hiljem sündinud inimestele kohustuslik. Varem sündinud kodanikel oli võimalus sellega vabatahtlikult liituda, kuid viimane tärmin selleks möödus juba mitu aastat tagasi.

Kogumispension põhineb nii-öelda eelfinantseerimisel: töötav inimene kogub enda pensioni ise, makstes brutopalgast kaks protsenti pensionifondi. Riik lisab sellele töötaja palgalt arvestatava sotsiaalmaksu arvelt neli protsenti, mis võetakse eespool nimetatud 20 protsendist, mida kasutatakse praeguste pensionäride pensionide maksmiseks. Pangad võimaldavad valida erinevate pensionifondide vahel, mis erinevad tootluse ja riskisuse poolest. Erinevad tegurid – näiteks see, mitme aasta pärast plaanib inimene pensionile minna – mõjutavad otsust, millisesse fondi koguda on kõige mõistlikum.

Kuni selle aasta 15. septembrini saavad 1955. aastal või hiljem sündinud inimesed esitada soovi korral pangale avalduse, et suurendada oma brutopalgast pensionifondi laekuvaid sissemakseid kahelt protsendilt kolmele aastatel 2014–2017. Riigipoolne makse suureneb 2014–2017 automaatselt neljalt protsendilt kuuele protsendile nende pensionikogujate eest, kes tegid 2009. aastal avalduse omapoolsete maksete jätkamiseks ajal, mil riigipoolsed maksed kriisi tõttu ajutiselt külmutati. Need, kes toona avaldust ei esitanud, aga sooviksid riigilt aastatel 2014–2017 saada kuueprotsendist makset, peavad esitama avalduse ning suurendama ka oma palgalt laekuvat makset kolmele protsendile.