Trots aitab Almal toime tulla

Pettus siin ja pettus seal

Alma jutustab, kuidas püütakse igal sammul petta. „Mõni inimene peab meiesuguseid miljonärideks,“ imestab ta. Alma laskis endale tuua puid, tellis viisteist ruumimeetrit. Aga toodi kümme, raha võeti viieteistkümne eest. Kui ta petukauba avastas, tõstis kisa. „Me toome teile need viis ruumi juurde,“ lubati. Aga juba on kolm nädalat möödas, ei midagi.

„Ma ei mõista, kas nemad ei saa aru, et üksikul vanemal naisel võib veel mõistus ja arvutamisoskus alles olla,“ imestab Alma pead väänutades. „Päris aus see puude müügi asi olla ei saa, üks must värk. Miks ma pean maksma sularahas otse toojale? Aga kui see tooja on suuremat sorti suli, võib väita: mutt hull, pole ta midagi maksnud. Nii et maksa veel kord.

Kui on õige äri, olgu arve paberil. Vaat siis, kui tahan, maksan kohe sulas ja annan allkirja, et olen tasunud. Nüüd on aga selliseidki juhuseid, et autojuht küsib kokkulepitust rohkem. Ütleb: kui pole nõus, viin puud tagasi. Sul lihtsalt pole pääsu, pead rohkem maksma ja kõik.“

Almal on sellise madalama hinna kõrgemaks muutumisega teisigi kogemusi.“ Tellisin endale trimmerdaja, ütles, et võtab 20 eurot tunnist. Olgu, mõtlesin. Aga kui ära läks, küsis 30. Ja siis veel see prusside lugu, mõtelge ikka – töömehel jätkus jultumust müüa mulle mu enese prusse,“ lööb ta käed kokku.

Lugu oli selline. Alma muretses remondiks prusse. Töömees tuli, toksis ja nokitses nädalakese ja teatas siis: neist prussidest jääb väheks, peab juurde ostma, no vähemalt 150 euro eest. Alma andis raha – remont tuli ju lõpetada. Kui töö valmis sai ja mees läinud, takseeris ta tehtut ja tundis, kuidas süda hakkab kloppima: prusse polnudki rohkem läinud kui need, mille tema ise ostis.

Alma arutleb. „Mõtleks, ta müüs mulle mu enese toodud prusse! Et ma siis kohe ei mõistnud neid üle lugeda, oleksin kindlasti taibanud, et halb nali … Nüüd olen aga 150 euroga mööda pükse saanud! Ostsin järelmaksuga muruniiduki, sest see trimmerdaja ajas mu vihale.

Pensioniga on nüüd nii, et kuu lõpul tuleb ainult kümne euroga nädalas läbi ajada, ostan poest vaid sepikut ja margariini. Õnneks annab väike aed rohelist, kurki ja tomatit, mida sepikuviilule peale panna. Kohvi joon siis, kui on. Ah see ju ka veel! Möödunud aastal võtsin kiirlaenu 600 eurot, et osta talvepuud. Tagasi maksan üle tuhande. Aga mida siis hädaga teha? Kütma ju peab, nüüd ennustavad jälle pikka ja külma talve.“

Pagemine venna eest

„Vahetasin elukohti, aga ta leidis mu ikka üles. Ta oli nagu käsn, mis imes sisse kõik, mis müüdav,“ ohkas Alma joodikust vennast rääkides. „Tal oli muidu hea süda, aga joomaraha saamiseks varastas mu aastatega lausa paljaks. Õmblesin sularaha hoidmiseks alusriietele taskuid, et ta viimast ei viiks. Raha ta enam ei leidnud, aga hakkas asju ära vedama ja neid odavalt müüma, küllap andis vahel ära lausa pudeli eest. Nii läksid mu mahlaauruti, kohvimasin, aiatööriistad … Oh, mul annaks kõike üles lugeda. Hiljem kuulsin vahetevahel, et näe, oli müünud sellele ja tollele ja viis korda odavamalt.

Üht aiatööriista tahtsin tagasi osta, ostja oli tuttav mees, aga too ei andnud. „Ost on ost,“ ütles ta. Ehkki lootsin, et ta saab aru – joodiku tegu ju! Mäletan, et lugesin sel perioodil üht raamatut, kus oli kirjas lause: elu on nagu sibul, mida kooritakse nuttes. See käis nii täpselt minu kohta, et hakkasingi nutma.“

Vend hakkas varakult jooma, sugulased süüdistasid selles ema. Mehelikkusega polnud poisil kõige paremad lood ja tegelikult oleks teda aidanud operatsioon. Ema armastas ta kallal teravmeelitseda ja kohimeheks kutsuda. „See on ema süü, et ta jooma hakkas. Ema ise ei taibanudki, mida tegi,“ arutasid sugulased omavahel.

Alma oli lõpuks leidnud endale järjekordse elukoha, mida vend veel ei teadnud. Alma isegi imestas, et näe, tükk aega möödas ja polegi veel üles leidnud. Läks siis ise venda vaatama, oli ta ju vennale väikese odava korteri leidnud. Läheb ja näeb: maja politseilindiga ümber piiratud ja puha.

„Läksin sisse, kedagi valves ei olnud. Tuba oli verine, aga ma ei osanud midagi arvata, enne kui naabrite uksele koputasin. Need siis rääkisid, et viinauimas sõbrad olid vennal kõri läbi lõiganud ja mitukümmend noahaava löönud.“

Hiljem kuulis Alma täpsemalt, miks tüli tekkis. Vend võttis enda juurde elama ühe sõbra, aga omakorda sellegi sõber tahtis sellesse korterisse üürile tulla. Koos ju joodi niikuinii ja tahtjal polnud oma elukohta. Vend sai aga oma sõbraga üüri makstud ega tahtnud rohkem elanikke – tuba polnud kuigi suur. Niisiis haaraski tõrjutud joomakaaslane eitavat otsust kuuldes noa …

Surnuaiale läheb Alma ikka ja viib lillekese. Mis sest, et oli joodik ja tegi palju paha, lõpuks ju oma vend.

Lähedaste surmad

See päev jääb mustimaks tema elus. Alma kuulis, aga ei mäleta enam, kuidas ta hirmsa teate vastu võttis – toimus raske avarii, kõik autos olnud said surma. Need „kõik“ olid tema abikaasa, tütar ja tütremees. Alma mäletab vaid, et ühel hetkel tundus temagi elu mõttetu.

Ja siis, kui kurbus oli ta peaaegu maha murdnud, ärkas hinges mingi trots, kius, võib-olla viha saatuse vastu. Et näe, joodikust vennast oli veel vähe, nüüd oli vaja võtta ainus tütar, selle mees ja abikaasa. Kaasast paremat inimest ei tea ta tänapäevani.

Kõige raskem sõda on võitlus iseendaga. Alma võitles, abiks trots. Õnneks oli tal tütretütar, kaheaastane plikatirts, keda hakkas kasvatama ja koolitama. „Silmarõõm, päikesekiir,“ ütles ta tihti endamisi, kui last vaatas. Kodus tehti kõike koos, koos käidi ka tütretütre vanemate haual. Alma viis ta ka venna hauale ja rääkis, mis hirmus asi on alkohol, kuidas see inimese pikapeale loomastab.

Kui tüdruk kasvas, tahtis ta tihti, et Alma räägiks, millised olid ta ema ja isa. Alma rääkis, endal pisarad kurgus. Ta teadis, et peab lapsele rääkima. Kui tüdruk suuremaks kasvas, kõneldi ka avariist, kuidas niisugune õnnetus juhtuda sai. Suure rekka juht oli roolis magama jäänud ja neile otsa sõitnud.

Tüdruk õppis hästi ja läks ülikooli. Almal endal oli selle aja sees kolm kergemat insulti ja probleemid südamega. Aga rõõm lapselapsest aitas jalul olla, samuti see trots … Alma tunneb siiani, et tal on põhjust saatusega vägikaigast vedada, et seda, mis talle saadetud, pole ta ära teeninud. Mitte millegagi.

„Ju see südameviga on meie suguvõsast, tüdrukul oli ka nõrk süda,“ alustab Alma juttu oma viimasest katsumusest. „Tüdruk haigestus meningiiti, kust ta selle sai, ei tea. Ta ei jõudnud isegi kooli lõpetada. Lootsime paranemist, ehkki viimase aasta veetis ta ratastoolis. Aga sel kevadel sai lapselaps infarkti. Temagi puhkab nüüd mustas mullas. Noh, eks arstid hoiatasid pisut ette ka …“ Aga lootus sureb ikka viimasena.

„Käin nüüd haudadel ja vestlen nende kõigiga, vahel räägin, mida ma ihuüksi siin maamuna peal teen,“ kirjeldab Alma. „Enamasti nutan, aga vahel naeran – iseenda üle. Tulevad niisugused hetked, kus ma enam nutta ei suuda. Siis räägin oma naljakatest juhtumitest. Ütlen neile ikka: vean veel vägikaigast selle saatusega. Ehkki lause sisu on kurb, ütlemata kurb. Käisin hiljuti üht tuttavat hooldekodus vaatamas, temalgi pole enam kedagi. Sattusin just ajal, mil tal oli häda ja siis ta hõikus abi, aga keegi ei tulnud. Aitasin teda ja pärast seda olen palju mõelnud, et eutanaasia võiks olla seadustatud.“

Alma on oma lugu jutustades paar pisarat poetanud. Pühib need nüüd ära, hakkab naerma ja räägib, et peab minema otsima töömeest, kes aitaks aknaid parandada. „Ma ei saa niisama seista, pean alati midagi tegema. Nii olen õhtuks väsinud ja tuleb hea uni,“ ütleb ta.