Tütre nimel pingutanud ema elu purunes kildudeks

Palsam hingele – lapsel läheb hästi

Saima rügas enne pensionile jäämist kahes töökohas: pidas haiglas meditsiiniõe ametit ja oli eraarsti kabinetis vastuvõtuõde. Ikka selleks, et oma ainumast tütart Ingat (nimi muudetud) toetada. Kuni Inga elas koos abikaasaga, kellega neil tütar kasvamas, oli kõik kenasti. Saima võis kommunaalkulude ja söögi kõrvalt pisut säästagi, sest koos mehega teenis tütrepere piisavalt ja tal polnud vaja abikätt sirutada. Kui lapsel, pealegi su ainsamal, hästi läheb, siis – see on palsam hingele, ei muud.

Niisugust aega nautis Saima paar aastat. Siis aga võttis tütre mees kätte ja viskas varvast. See oli Inga väljend, kui ta ema juurde nutetud silmadega ilmus. Oli selge, et nüüd peab ema tütart pisut aitama hakkama, sest mees olevat Ingale otse öelnud: minul raha ei ole, sa pead kuidagi ise toime tulema. Tütre jutust sai ema aimu, et kooselust enam asja ei saa – mehel olla uus silmarõõm.

Saimal oli Ingale otsemaid ettepanek: „Tule lapsega minu juurde. Mahume kenasti. Oma korteri võid ära müüa ja siis saad õppida juuksuriks ning oma salongi avada. Seda oled sa ju soovinud.“ Ema süda tahtis, et tütar oma unistuse teoks teeks.

Inga õppiski ameti ja leidis ruumid väikese äri alustamiseks. Aga üks tõsine takistus tuli ette – korteri müügirahast ei piisanud äri alustamiseks, tuli puudu, ja mitte vähe. Saima päris ehmatas, kui summa suurust kuulis. „Ega siis äripind üksi maksa, sisustus tuleb ju osta, lisaks asjaajamise kulud,“ põhjendas Inga.

Nädala pärast tuli tütar lagedale ettepanekuga: „Kuule, olen asja uurinud ja kui võtan pangalaenu, oleks tagatist vaja. Kas sa oma korteri tagatiseks annaksid?“ Päev hiljem selgus: Inga oli käinud ka isa juures ja sama ettepaneku teinud. Nii et tütar vajas laenu tagatiseks kaht korterit. Mõlemad olid väikesed ja nõukaaegsed.

Eksabikaasa uus lähenemine

Saima oli ammu lahutatud, aastat kümme juba. Ta ise ja endine abikaasagi polnud uut elukaaslast leidnud ning selles olukorras tundus tütre ettepanek vähem hirmutav – pole kolmandaid osapooli. Ehkki Saima oli põhimõtteliselt laenamise vastane. Paistis aga, et eksabikaasa on tütrega nõus – enamik inimesi elab laenudega.

 „No kuule, kui tõesti peaks midagi juhtuma ja pank ühe korteri ära võtab, siis kolite isaga kokku,“ sädistas tütar. Saimale tundus, et Inga oli tõhusat eeltööd teinud – eksabikaasa ilmus isiklikult kohale.

„Püha müristus,“ mõtles Saima. „Kümme aastat pole mees jalga üle mu läve tõstnud.“ Eksabikaasa võttis istet laua taga ja sõnas Saima ehmunud ilmet tõlgendades: „Kõik alustavad äri laenuga. Ja seda ma nüüd küll ei usu, et Ingal nii halvasti minema hakkab, et pank meie korterid ära võtab. Vaata juuksurisalonge, puha soomlasi täis. Nood ju maksavad, hästi.“

Saima ei oska tagantjärele kirjeldadagi, mida ta tundis, kui Inga niikaugel oli, et isa läks appi äripinnale sisustust paika panema.

„Meie suguvõsas pole keegi äri ajanud, korraga saab tütrest ettevõtja! Ausalt öelda olime eksabikaasaga üsna kõhevil. Istusime isegi šampanjaklaasi taha ja tütar aasis pärast – noh, ehk hakkab teil uuesti susisema, kaks vaba ja vallalist! Tegelikult olime rõõmsad küll. See lähendaski. On tõsi: kui lapsel läheb hästi, on see isale ja emale alati parim, mis ilma loodud,“ meenutab Saima.

Sel päeval, kui Ingal esimene klient käis, tuli ta koju, kook käes ja šampanja kotis. Helistas isa ka kohale ja läks tähistamiseks. „Võtsin nii suure laenu, kui sain, et saaks inimese moodi elada selle ajani, kui korralikud tulud tulevad,“ selgitas Inga. Tütar lootis, nagu jutust kostis, eriti soomlastest klientidele, tänu kellele paljud ärid hästi elasid.

Kuu aja pärast teatas Inga: „Võtsin endale kümneks päevaks asendaja ja sõidan ise Kanaari saartele. Natuke puhkust oleks vaja, närvid selle sagimisega krussis.“

Ema ja isa olid ehmunud, aga noh – eks tervis ole kõige tähtsam siin elus. Vanematel oli heameel vaadata, kuidas Inga silmad särasid. Samas kartsid nad, et äkki ei anna tüdruk endale täit aru, millise kohustuse ta võttis. „Annaks jumal, et tal hästi läheks,“ ütlesid nad vaat et ühest suust ja ohkasidki koos. Inga võttis tütregi reisile kaasa.

Ei olnud äri jaoks loodud

Pärast Kanaari saari sukeldus vastne ärinaine töösse. Mida aeg edasi, seda tihedamini hakkas ta õhtuti kurtma, et soomlasi ei käigi tema äris. „Miks siis?“ ei mõistnud ema. „Aga sellepärast, et asukoht on vale, liiga kaugel kesklinnast. Oleks pidanud ranna rajooni üüripinna ostma, aga selleks ei jätkunud raha,“ selgitas tütar.

Esimest korda tundis Saima, et tütre edust tekkinud rõõmu sisse kukuvad mõrud tilgad. Eksabikaasa oli aga varmas lohutama: „No ära nii vara pabistama hakka, anna ikka aega.“ Saima andis aega. Muremõtete sees oli üks hea asi – nad lävisid eksabikaasaga taas. Vahetevahel veetsid öögi koos.

Inga otsustas ka aastavahetuse välismaal veeta. Ema keelitas: „Kuule, sa ju vihjad, et äril ei lähe kõige paremini. Ära jäta seda jälle võõraste hooleks.“ Inga vaatas vastates aknast välja: „Alguse asi. Küll hakkab minema. Tuttav perekond kutsub mind Pariisi ja miks ma ei peaks minema. Raha ju on ja ma ei taha näljarott paista. Tütre võtan kaasa, siis teil isaga kergem.“

 Seekord ei meeldinud tütre otsus isalegi, kuid polnud parata – suur laps, teab ise, mis teeb. „Võtab seda äri nagu liiga kergelt, kogu aeg mingid asendajad. Ta peaks ise rohkem pingutama, võõraid ei saa niimoodi usaldada,“ nurises isa.

Saima ja ta ekskaasa olid siiski lootusrikkad. Siis hakkas pank, kust Inga laenu võttis, endast märku andma. Pangaskäigust selgus, et asjad olid palju halvemad, kui isa-ema oletada oskasid. Äri ei läinud, pangale polnud maksed laekunud ja rahagi polnud enam suurt järel. Saima nuttis peatäie, eksabikaasa lohutas: “No mis teha, kõik ei ole äri jaoks loodud. Mõtleme midagi välja.“

Teise peatäie nuttis Saima siis, kui sai kuulda: mõlemad korterid võetakse laenu katteks ära, kui maksed ei laeku. Siis tuli eksabikaasa lagedale ideega: „Tead, mis? Las see pank saab need korterid. Meil pole ju muud väljapääsu. Aga nüüd võtan mina oma nimele laenu, ostan meile väikse elamispinna linnast kaugemale. Nüüd hoiame pöialt, et mind ikka tööl käia lastakse.“

Saima leidis, et mõttes on mingigi väljapääs. „Vaata siis selline elamine, et tütar oma lapsega ka ära mahuks. Tal pole samuti kuhugi minna.“

Silmavesi ja kurvad mõtted

Nüüd elataksegi väikeses üsnagi päevinäinud suvilas, kus jalg kohati põrandalaudadest läbi läheb. Päästev idee osutus tegelikkuses stressiallikaks. Tütre tühjaks osutunud edulootus masendas isa niivõrd, et ta ei kiirusta õhtuti koju ega suhtle Saimaga enam sugugi nii meelsasti kui varem. „Küllap leidis jälle mõne silmarõõmu,“ ei usalda Saima oma eksi.

Tütretütar teatas, et tema küll sellises onnis elada ei kavatse, ja kolis oma isa juurde. Inga leidis, et ongi õige: isa leidis tööd ja võib vahelduseks tütart kasvatada. Mis Saimale eriti haiget teeb, on see, et Inga hoiab viimasel ajal temast eemale. Poe juures kuulis ta, et tütar oli kohalikus vallas käinud välja idee avada keskuses juuksurisalong. Vallavalitsus oli aga Inga tausta uurinud ja üks ametnik ütelnud otse välja: „Kahjuks pole te tõsine tööinimene.“

Saima nuttis jälle, istus aeda pingile ja nuuksus lausa valju häälega. Siis tuli ta juurde naabrite koer, tonksas ninaga jalasäärt ja Saima hakkas teda silitama, endal ikka veel silmavesi jooksmas. Ta tundis, et tahaks siit ära, oma vanasse korterisse tagasi. Ta tahaks tagasi elu, mis oli tal enne tütre äri algust. Kõik lootused olid korraga kildudeks.

Pisut rahunenud, ründasid vastuseta küsimused: „Miks saatus mind niimoodi nuhtleb? Mis ma küll valesti tegin? Iga ema aitaks ju oma last! Kas mind on lihtsalt ära kasutatud?“

Saima istub iga päev väikse päevinäinud suvila aias. Tal on linnakorteri mugavuste asemel nüüd kuivkäimla, pumbaga kaev ja puudega köetav pliit. Pesu tuleb käsitsi pesta, sest vee sissepanekuks pole raha. Rahast pole tal rohkem järel kui pension, mis igakuiselt laekub. Sellestki on kujunenud kohustus osta perele süüa. Rääkimata kohustusest aiva koristada. Eksabikaasa sõprusepuhangud, mis Inga äri ajal olid sagedased, on täitsa kadunud.

Saima märkab aina suureneva südamevaluga, et Inga tiirleb rohkem isa ümber ja neil on omavahelised jutuajamised. See toob talle kõige nukramaid mõtteid pähe: „Isal ju nüüd rohkem raha, käib tööl ja pension jookseb. Minult pole enam midagi võtta. Suvilakökski on isa nimel.“

Saima püüab tõrjuda pähetikkuvat laulufraasi „Nukitsamehest”: „Raha, see on õnn ja armastus …“ Aga tõrjumine ei õnnestu.