Jaagusaare talu köögis oli kaks ust, mis jäid päripäeva. Aknale ja toidulauale lähim viis sahvrisse, teine aita. Muldpõrandaga aidas seisid seina ääres suured nikerdustega puust kirstud, kus tallel eri sorti jahu, mõned pereliikmetele, teised sisaldasid loomasööta. Aidas oli ka mitu tünni, näiteks üks setu vankrikoormast hangitud soolasilkudega ja üks sisse soolatud pekiga, hapukapsad ning palju muud nasvärki.
Veel põnevam oli toapealne, kuhu viis redel. Sinna ronimine oli lastele keelatud. Vanaema kinnitusel elas seal igasugu imelikke olendeid, kes lapsi ei sallivat. Pealegi pidavat pööningupõrand kohati mäda olema ja pudinad võisid valesse kohta astudes alla sadada. Kus siis selle häda ots! Ma ei pidanud põnevust lisanud keeldu millekski ning siis, kui vanaisa oli heinakaarel ja vanaema loomi talitamas, hiilisin sinna salaja ikkagi.
Küll seal oli põnev! Leidsin oma isa algkooliaegseid kooliraamatuid ja vihikuid, imelikke, aga väga kauneid lauanõusid, klaasasju ja põnevaid juturaamatuid. Nägin ka ilusaid värvilisi ajakirju ja käsitöövihikuid, peale kirjutatud naisenimi nagu Maret. Kuigi kõrvad olid kikkis ja vanaemale vahelejäämise hirm suur, jõudis ta alati liiga kiiresti tuppa ja hõikus, kus ma olen. Seega kaua põnevust ei jagunud.
Alles kaheksakümnendate aastate lõpupoole, kui olin juba abielus ja emaseisuses, sain teada, miks see koht meile saladuseks pidi jääma. Kui selgus, et trikoloori võib masti tõmmata, aga seda polnud kuskilt võtta, meenus isale midagi ja ta kraamis isatalu laepealselt rasked ajad vargsi seljatanud Eesti lipu lagedale. Veidi räsitud see oli, mõned pruunid augud sees, aga muidu korralikust eestiaegsest villasest õmmeldud.
Meie pere tutvusringkonnas oli see imeasi, mida kõik kaemas käisid. Oma kandis olime üks esimesi maju, kuhu see 24. veebruaril uhkelt masti tõmmati. Käis teine mööda suvepäevi ja suguvõsa kokkutulekuid, sest Eesti oli nõnda noor ja polnud veel kedagi, kes oleks seda äriideena kasutanud. Kuni majadele sigines eri mõõtudes ja valedes värvides ning riidest rahvussümboleid. Teatavasti tuli suurepärasele ärimõttele tollal noor, aga praegu jõukas ettevõtja Armin Karu, kes ise peab just seda oma edu alguseks.
Mul on sügavalt kahju, et vanaisa ise ei näinud seda aega, kui sinimustvalge täies uhkuses ja vabaduses maja küljes lehvida võis.
Igal meist on oma lipu lugu. Kena oleks neist teada ja lugeda.
Head vabariigi aastapäeva!