Seletav sõnaraamat kirjutab, et seltsidaam on rikkale või kõrgest seisusest naisele seltsiks olev daam. Ka Tallinnas ja Viljandis tegutsevad seltsidaamid, kuid mitte siniverelistega ajaveetmiseks, vaid selleks, et üksikutele vanainimestele toeks olla.
Kui Viljandis tehti seltsidaamide koolitamisega algust eelmise aasta lõpul, siis Tallinna daamid on tegutsenud juba kümme aastat. Seltsidaamide ülesanne ongi lihtsalt seltsi pakkuda, mitte käia poes, koristada ega muud moodi abistada. Klienti ja talle seltsiks käivat inimest ei seo ka ükski rahaline kohustus. See on kirja pandud kindla eesmärgiga, et inimesed ei hakkaks vabatahtliku töö tegijatelt nõudma midagi, milleks nad kohustatud pole.
Igal seltsilisel on kliente täpselt nii palju, kui ta ise vajab ja jõuab – mõnel üks, teisel jälle neli või viis. See ettevõtmine on ka seltsidaamidele endile pärast aktiivsest tööelust taandumist hea eneseteostuse võimalus.
Mare Lenk on üks 15st Viljandimaa seltsidaamist, kes enda ja teiste abistamise teadmisi mittetulundusühingu Teeme kaudu täiendab. Mare Lenk räägib, et tal on veel eakaid sõbrannasid, kellega ta suhtleb, seda aga telefoni teel. Temaga samas kortermajas elav Linda Kivirähk on ainus, keda ta nädalas mitu korda külastab. „See mõte sündis siis, kui nägin, et ta endasse ja oma tuppa kapseldus,” meenutab naine.
Seltsiliseks käies aitab Mare Lenk vanaprouat arvete ülevaatamisel, tuletab meelde, kui on vaja elektrinäitu teatada, viib talle lugemiseks raamatuid ja ajab niisama juttu. Ta ütleb, et kuigi seltsidaamidele õpetatakse, kuidas oma kliente kaasata ja kodust välja tuua, ei kipu ta oma tahtmist peale suruma. Sellepärast, et tunneb oma abistatavat.
Mare Lengi sõnul olekski väga hea, kui seltsidaam oma inimest tunneb, sest vanainimese usaldust ei ole kerge võita.
Ei tohi libastuda
Usalduse küsimus on aktuaalne ka Tallinnas. Pille-Maris Arro on üks pealinna 14 seltsidaamist ning veab seda vabatahtlikku tegevust mittetulundusühingus Pelgulinna Selts. Naise ülesanne on iga uue abivajava inimese külastamine ja temaga vestlemine, samuti seltsidaamide valimine. Mõlemat teeb ta enda sõnul suure hoolega, et iga abivajaja saaks talle kõige sobilikuma daami ja et nende seltskonda ei satuks valede eesmärkidega inimesi.
Pille-Maris Arrol endal on kaks kundet. Tema väitel on seltsidaame väga raske leida, sest kunagi ei tea, mis mõttega sellele tööle tullakse – kas kellegi korteri peale hammast ihuma või ikka õige asja nimel. Pelgulinna seltsidaamide eestvedaja ütleb, et kõik ei sobigi selle ameti peale, eriti need, kes lasevad ennast kliendil ära kasutada. „Seltsidaamidele on räägitud, mis on nende roll, aga kui juhtub, et nad kusagil eksivad, võib juhtuda, et neid hakatakse survestama,” räägib ta.
Kosjakontori tunne
„Põhiklient on üksik, tavaliselt oma perega riidu läinud inimene. Nad kõik on vanad inimesed, kellel pole seda kõige lähedasemat inimest,” kõneleb Pille-Maris Arro. Kuigi praegused kliendid on tema sõnul eranditult naised, käib seltsi pakkumas ka meesterahvas, kes sattus daamide sekka abikaasa kaudu. Ainult et ainsale meeshingele puudub sobiv ametinimetus, sest teda pole korrektne ei seltsidaamiks ega seltsimeheks kutsuda.
On olnud aegu, mil ka mehed on endale seltsidaami soovinud. Eriti näiteks siis, kui üksikutele hingedele vabatahtlikkuse alusel tuge pakkuvatest inimestest on ajakirjanduses räägitud. „Siis mul oli küll tunne, et muutun abielukontoriks. See oli jube olukord,” naerab Pelgulinna seltsidaamide juhendaja nüüd tagantjärele.
Ta teab, et meestega on keeruline, aga ka naisklientidega pole alati lihtne. Pille-Maris Arro ütlemist mööda on aastate jooksul mitu daami läbi põlenud, kuna on võtnud võõra mure enda kanda, oskamata aga sellega toime tulla.
