Alfonso - nii kutsuti vanasti nooremapoolset meest, kes, pakkudes seksuaalnaudingut endast vanemale naisele, elas ise viimase kulul. Juba näen vaimusilmas vihaseid repliike, et olen kõik välja mõelnud, et meil Eestis pole kunagi midagi sellist olnud. Õndsad on need, kes arvavad end kõike teadvat.
Maailm on suur ja lai. Kõik ei peagi kõike teadma.
Mina tunnen üht sellist meest, kes on minust vähemalt kakskümmend aastat noorem. Ühel ilusal päeval jalutas ta mulle vastu, minuealine daam käevangus. Tegelikult on ta minu silmis tõeline „parasiit“, kes elab veel neljakümneseltki ema pensioni peal.
Mehelikust eneseuhkusest ja aust pole ta kindlasti midagi kuulnud. Oma naisest on ta ammu lahutanud, lapsed unustanud, tööd eriti pole otsinud. Napid juhutööd on jäänud ikka harvemaks. Viimasel ajal ta enam tööd pole teinudki. Kahekesi ühe väikese pensioniga ära elada ei ole lihtne. Seetõttu mõtlesingi, et nüüd on emal ka kergem, kui poega mõni teine naine üleval peab.
Kust küll tulevad sellised „parasiidid“?
Kas lastena on neid liiga poputatud, neile kõike lubatud, või vastupidi, nendega liiga karm oldud, ning kõike keelatud? Igatahes on sellise poja kasvatamises midagi nihkesse läinud. Tundub, et tööd tegema pole teda õpetatud. Samuti pole ta ka kunagi millegi eest vastutama pidanud. Nii ta arvabki, et kõik on talle midagi võlgu. Kes on lapseeast koolitanud oma südametunnistuse vait olema, sellel ongi lihtsam. Lihtsam küsida õlle- ja suitsuraha, lihtsam istuda kellegi teise kaetud söögilaua ääres. Lihtsam üldse elada kellegi teise arvel. Isegi emake Loodus sünnitab parasiite. Peaaegu kõik vabalt elavad loomad on peremeheks mõnele parasiidile. Need parasiidid elavad täiesti avalikult teiste kulul. Nii ongi looduses ette nähtud.
Loomariigis on see tõesti loomulik.
Miks siis inimene-parasiit on taunitav?
Meie jaoks on ta ebaloomulik ja peale selle veel suur peenutseja. Muidugi ilma hariduseta, ilma töö ja vaevata kohe kindlasti ta kõrgele ei roni. Mõte sellisest tavalisest igapäevasest ametist ei mahu talle pähe. Prügikasti sorima või pudeleid korjama minna on tal ka kuidagi ebameeldiv. Kohe kindlasti temasugusele intelligentsile ei kõlba.
Istubki siis selline ülekasvanud mehike, kellel juba hambaid ja juukseid vähevõitu, ning illusioonid ka ammu läinud, süüdimatult oma ema kaela peal. Hea südamega ema aga kuulab poja nutulaulu kehvast tervisest ja tänavatel hulkuvatest kaabakatest, kes ei lase pojal õhtul pimedas rahus töölt koju tulla. Kui ta näiteks vahetustega töö leiaks. Nii ei ole pojakesel võimalik üleüldse tööle minnagi.
Ta on ju ikkagi liiga hea, erakordne ja ainulaadne, et elada tavalist ja rutiinset elu. Ta on parasiit, ehk nugiline.
Loeme entsüklopeediast: parasiit kasutab peremeesorganismi oma elutegevuseks, põhjustades viimasele toitainete kaotust, hävitades kudesid, saastades oma ainevahetuse jääkidega...kuid lõplikult parasiit oma peremeesorganismi ei hävita.
Ta lihtsalt ei ole võimeline iseseisvalt elama.