Miks on nii, et kui tahad töö juurest päeva vabaks küsida, oled järsku nii tähtis, et ilma ei saada kuidagi hakkama, aga kui lähed palka juurde küsima, ei ole su töö enam suurt midagi väärt?
Tee tööd ja saa õnnelikuks!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mida rohkem magad, seda rohkem tahaks magada. Mida rohkem sööd, seda rohkem tahaks süüa. Miks töö tegemisel see ei kehti?
Miks on inimesel üldse vaja tööd teha? Et ellu jääda, ütlevad paljud. Et teenida raha, osta asju ja kõike muud eluks vajalikku.
Praegu pole eestlaste jututeema mitte ainult ilm, vaid ka töö: kas tööd ikka on? Ja kellel tööd on, peaks olema õnnelik.
Kas töö on siis teinud kedagi õnnelikuks? Või pakub õnnetunnet saadav töötasu?
Miljonär Rockefeller mainis kunagi, et raha tõi talle õnnetunnet ainult siis, kui ta seda kellelegi annetas. Tal oli, mida annetada. Teadlased on tulnud järeldusele, et raha teeb inimese õnnelikuks ainult siis, kui tal on seda rohkem kui sõpradel või sugulastel.
Rahulolu elust ei tulene ainult sissetulekutest, vaid sellest, kui suured on sissetulekud. Kui nad ületavad sõprade või sugulaste rahavoogusid, võib inimene juba tunda ennast rahulolevana.
Kõik ei ole miljonärid, kuigi see on paljude sinine unistus. Ega siis niisama osteta lotopileteid ja mängita kasiinodes oma ajusid maha. Ikka lootuses väga suurt raha võita. Keegi ju alati võidab.
Keskmise palgaga ja tavalise tööga rikkaks ei saa. Kui suudame maksta kõik laenud ja maksud ning kui jääb veel midagi elamiseks, on juba põhjust rõõmustada. Tänapäeval on see hea tulemus. Kuid selleks on vaja kindlat töökohta.
Tööl veedame suurema osa päevast. Et seda suuta, peame tööst rahulolu saama. Muidu võime ennast tõepoolest tunda hoopis vabakäiguvangina.
Mida siis teha, kui töö ei anna rahulolu? Kui ta on üksluine, igav, ei paku karjäärivõimalust, ei võimalda näidata initsiatiivi. Kuidas tunda rõõmu sellisest tööst?
Õnnelikud inimesed on kindlasti need, kellele töö on ühtlasi hobi. Nagu näiteks kunstnikud, kirjanikud, näitlejad. Neid võib kadestada juba kas või sellepärast, et nad saavad hommikuti kauem magada.
„Kuidas ma kadestan töötuid, kes praegu, nina padjas, põõnavad!" ütles mulle naabrinaine hommikul vara trepil, kui me mõlemad oma tavalisele ametnikutööle kiirustasime. Muidugi oli see nali. Töötu olla on väga masendav.
Kui töötad kollektiivis, on tähtis ennast kehtestada. Peab kindlalt teadma oma hinda. Muidu võib sattuda musta lamba rolli, kelle kallal nääklemine liidab küll ülejäänud kollektiivi, kuid võib „musta lamba" enda viia närvivapustuse ääreni. Mida rohkem selline töötaja pingutab, et mitte teha vigu, seda suuremasse stressi ta satub.
Eksimine on aga inimlik. Töö juures tehtavaid vigu on alati võimalik parandada. Tegelikult õpimegi vigadest, omaenese vigadest veel eriti hästi. Vigadeta elu on muinasjutt. Kui pidevalt tuuakse eeskujuks kedagi, kes kunagi ei eksi, on see kindel vale.
Miks valetatakse? Et suruda töötaja ülemusele meelepärasesse kesta? Et töötajaga oleks lihtsam manipuleerida? Tavaliselt on sellised allasurutud töötajad naised. Naistel erinevalt meestest on väga kõrgelt arenenud süütunne.
Sellisel juhul jääb üle kolm võimalust: a) muuda ennast; b) muuda kollektiivi või c) mine töölt ära.
Kes riskib tänapäeval töökaotusega? Nii reedamegi päevast päeva hoopis iseennast, suutmata end kollektiivis kehtestada. Kindlasti on aga lahendused olemas, neid tuleb lihtsalt otsida. Kas või psühholoogi abiga.
Kui töö toidab, annab kindlustunnet homseks, kui töötaja on hinnatud kollektiivis, kui ta hindab ise seda, mida päevast päeva teeb - suur tänu saatusele.
Ka kõige armsamast tööst võib väsida, rääkimata igapäevasest rutiinist. Tähtis on tööst korralikult puhata.
Pensionäridele on töö tegemine puhas hobi. Igaüks neist peab rahul olema oma isiklike saavutustega ja elu jooksul tehtud tööga. Olenevalt nooruses tehtud valikutest.