Kui minu lapsed veel väikesed olid ja lasteaias käisid, arutasime tihti teiste vanematega, kuidas oleks õigem õpetada neid tüli korral käituma. Me ei jõudnud kunagi üksmeelele.
Ühed vanemad (ja neid oli enamus) keelitasid oma lapsi tülinorijale vastu lööma, teised aga kasvatajale kaebama. Muidugi oli kõikidele vanematele tähtis, et lapsed suudaksid ise enda eest seista. Kuidas seda aga saavutada?
Loomulikult on ebapedagoogiline õpetada last vastu lööma, kuid proovige aru saada ema murest. Mure on suurem, kui ta peab kasvatama üksinda näiteks poega.
Poeg, kellel pole isa tuge ega eeskuju kuskilt võtta, peab õppima ise elus hakkama saama. Koolis on poistel palju nügimist. Kristlik õpetus teise põse ette keeramisest teeb sellisest poisist kohe peksupoisi.
Õpetajale kaebamine ajab olukorra ainult hullemaks. Jääbki üle kolmas variant. Lapsed on ise ka väga erinevad. Tuttav jälgis oma esimese poja liivakastimänge kartusega, et keegi pojale liiga ei teeks. Teise poja mängudel hoidis aga silma peal põhiliselt sellepärast, et tema ise teistele liiga ei teeks. Sellele, kes on ise tüli algataja, ei ole vaja enesekaitset õpetada.
Kunagi väikesed poisid ja tüdrukud on nüüd juba ise isad ja emad. Kuid lapsepõlvest kaasa võetud õpetused on jõus ja „ärapanemise" sündroom kehtib. Kõigil on olnud elus arusaamatusi, mis on lõppenud tüliga. Kõige rohkem tülitsetakse peresiseselt ja tühiste asjade pärast. Eks naisi pahandavad ikka meeste tegemised või tegemata jätmised.
Meestele aga meeldib naisi lemmikloomade nimedega kutsuda. Abielu algaastatel on loomakesed ikka väikesed, pehmed ja armsakesed, kuid aastate möödudes kasvavad need järjest suuremaks. Kaua sa siis seda naljana talud?
Sama on peretülidega, mis lähevad aina tõsisemaks. Peab ju ennast maksma panema ja vastu hakkama. Ei tohi lasta teisel endale pähe istuda. Pärast tüli pole me aga tihti rahul, et ikka ei öelnud seda ja teist, ning palju valusamalt. Kuid võib-olla seekord oligi hästi, et saime oma isiklikke emotsioone kontrolli all hoida. See on kindlasti suurem saavutus kui meie iroonilised ja teravmeelsed märkused.
Inimesed käivad aastaid enesekontrollikursustel või psühholoogi juures, et leida enda sisemine tasakaal ja oskus lõpetada arusaamatused juba eos. Kuid psühholoogi juures käimine on kallis lõbu.
Mida me saame ise ära teha, et tülid meie pereelu liialt ei kurnaks? Meenutage vanasõna: rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Ega peagi kõikidele solvamistele reageerima, veel parem, kui oleme valmis oma vigu tunnistama. Ideaalis võib isegi andestust paluda, kuigi me ennast süüdlaseks ei pea. Lihtsalt targem annab järele.