Kohtutäitur on riigi sanitar

, pensionär
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laenukoorma all inimene satub kohtutäituriga sageli kokku.
Laenukoorma all inimene satub kohtutäituriga sageli kokku. Foto: ANDER ILP/PM/EMF

Kui käesoleva sajandi alguses viidi läbi kohtutäiturite reform, oli käibel ütlus: „Ühed töötud hakkavad teistelt töötutelt raha välja pressima!". Aeg oli tookord küllalt vaene, väga sarnane praegusega.


Suur hulk endisi riigitöötajaid löödi laiali ja kohtutäituriteks võeti uued inimesed. Need uued töötajad hüppasid, pea ees, „tundmatusse", kohtutäituri ametisse.

Kohtutäiturid teenivad endale ise ülalpidamist, maksavad nurisemata riigimakse, maksavad palka oma bürootöötajatele ning maksavad kinni kõik muud oma tööga seonduvad kulutused.

Nad täidavad usinalt riigikassat.

Sel kevadel saab reformist üheksa aastat. Kunagi „rohelised" kohtutäiturid on nüüdseks ennast tõestanud. Need, kes ikka veel edasi töötavad, on saanud hakkama väga raske koorma vedamisega, arvata võib, et just nemad jõuaksid oma kogemuste vankrit vedada ka edaspidi.

Kohtutäiturite ootused riigi toetusele on õigustatud. Nad on kui kodust lahkunud ja iseseisvunud lapsed, kes peale enda toidavad vanemaid (s.o riiki), seetõttu ootavad tunnustust ja kiitust.

Kuid riik on kitsi kiitusega ja lahke laitusega. Riigikogus võetakse vastu uusi seadusi, mille järgi me kõik elame ja töötame. Kes aga otsustab, kas need seadused töötegemiseks üldse kõlbavad? Miks ei võeta seal kõrgel üleval seaduste tegemise ajal arvesse kohtutäiturite ettepanekuid?

Just nemad on praktikas nende seaduste tagajärjed järele proovinud ja oleksid kõige õigemad eksperdid.

Kohtutäiturid ei ole populaarsed. Tegelikult on nad aga tavalised inimesed. Samal ajal erinevad isiksused, igaüks oma iseloomuga. Kes lihtsakoelisem, kes järsem, kes natuke keevalisem, kes rahulikum.

Vastavalt sellele kujuneb büroo õhkkond. Kuid on omadused, milleta ükski neist ei saaks kuidagi oma tööd teha. See on väga suur vastupidavus ja ülikõrge stressitaluvus.

Psühholoogias peavad nad kindlasti kodus olema. Seadusi on neil vaja eriti hästi teada, sest seadused on kohtutäiturite töövahend. Tihti tuleb olla ka sotsiaaltöötaja ning võlgnikule kaua ja kannatlikult tema õigusi ja kohustusi selgitada.

Nad peavad säilitama oma töös entusiasmi, olgugi et juba tööpäeva alguses võib mõni võlgnik oma paha tuju kohtutäituri peale välja valada. Karjudes ja uksi paugutades.

Teda ei huvita hoopiski see, palju tal võlgasid on ning kuidas neid likvideerida, vaid kes on tema eksimuste süüdlane. Ega siis ometi võlgnik süüdi ole, kui politseinik talle trahvi määrab või kui ta laenu tagasi maksta ei jõua?! Süüdi on ikka riik ja seadused.

Ta haletseb iseennast ja otsib kohtutäiturilt kaastunnet - tööd ju ei ole, raha niikuinii ei jätku. Miks aga võlad seisavad „riiulil" aastaid, see on loomulikult kohtutäituri mure.

Kummaline on paljude inimeste suhtumine oma võlgadesse. Vastutama nende eest peaks hoopis keegi teine: kõrgemal ja kaugemal. Võlgnik ootab aga, käsi pikal, sotsiaaltoetust, mille riik on talle „kohustatud" andma.

Mõni elab kogu elu töötava elanikkonna sotsiaalmaksudest ja muudkui kogub võlatoimikuid kohtutäituri büroo riiulitele.

Teine osa kroonilistest võlgnikest ei pea aga miskiks sõna "ausus". Nad sülitavad nii enda kui riigi peale ega mõtlegi oma võlgu maksma hakata. Kusjuures paljusid neist ei saa lugeda sugugi maksejõuetuks. See on kurb.

Meie esivanemad ütlesid ikka: võlg on võõra oma. Kuhu on kadunud eestlaste eneseteadvus? Kas tõesti ei ole noor ja täies elujõus mees rohkemaks võimeline kui ainult invaliidsuspensioni taotlema?

Euroliidu riikidest on just Eestis kõige rohkem suhtarvuliselt registreeritud invaliidsuspensionäre. Üks tõsine haigete maa. On siis ikka kõik nii haiged?

Kus ja kelle ees uhkustavad võlgnikud sellega, et neil on õnnestunud aastaid maksmisest kõrvale hoida? Kas selline mõtteviis on hiilinud meie meeltesse endise riigi ajal kujunenud hoiakutest, kui omavahel räägiti, et riigi köis, las lohiseb? Kes on aga riik? Kas rida ametnikke või hoopis rahvas, see tähendab - meie ise?

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles