Endisest poliitvangist Moskva jääballeti solistiks

Elu24
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Boris Merilain.
Boris Merilain. Foto: Elukiri

Kristel Schwede, Elukiri

Boris Merilain (77) on õnnelik inimene. Juba lapsepõlves teadis ta, kelleks tahab saada - artistiks. Artistiks ta ka sai. Seitseteist aastat Moskva jääballetis solistina esinenud mees osales aastate jooksul üle kahe ja poole tuhandel etendusel ning tantsis üle kahekümne soolorolli.


42-aastaselt pensionile jäänuna naasis Eestisse, hakkas postiljoniks ja nautis seda tööd järgmised 26 aastat. Töö Nõmme kirjakandjana tegi mehe tuttavaks kohalike elanike ja nende probleemidega. Pole siis ime, et teda valiti kaks korda Reformierakonna kandidaadina Nõmme volikokku kohalikku elu korraldama.

Uurisin härra Merilainilt, miks ta parteisse kuulub ja poliitikaga tegeleb. "Kui oled poliitvang olnud, siis oledki poliitik," kõlas muhelev vastus. 16-aastase koolipoisina poliitvangiks sattunud Borisi poliitiline elukool algas õige noores eas.

Kõik algas kodusel uisuväljakul

Boris Merilain sündis 1932. aastal, kui Eestis ja kogu maailmas oli suur majanduskriis, enam-vähem samasugune kui praegu. Oli suur tööpuudus ja odavad hinnad. Borisi vanemad ostsid Vabaduse puiesteele soodsalt krundi ja hakkasid sinna maja ehitama. Perekonna pärimuse järgi oli ema enne mööbli valmis ostnud ja nii koostati tubade plaan olemasoleva mööbli järgi. "Hiljem tekkisid sellest probleemid, sest teise korruse kandvad seinad ei asunud alumise korruse seinte kohal ja nii hakkas ülemise korruse põrand vajuma. Pärast tuli seinu õigeks kohendada," meenutab mees.

Borisi lapsepõlv Nõmme männimetsades oli täis turnimist ja osavusmänge. Kinos jooksid tol ajal populaarsed Tarzani filmid ja nende jäljendamine oli üks poiste lemmikmänge. Kodu lähedale jäi ka Pääsküla jõgi koos rannaga, lisaks veel sooja veega tiik Pääsküla jaama lähedal ja Mustamäe basseinid, kus sai vettehüppamist harjutada.

Indiaanlasi ja Tarzanit mängides tekkiski Borisil huvi akrobaatika ja riistvõimlemise vastu, kuid esimeseks spordialaks sai hoopis iluuisutamine. Isa valas aeda väikese liuvälja ja pani nelja-aastasele poisile uisud alla. Kuna tol ajal polnud laste uiske saada, anti poisile ema uisusaapad, mis pandi mitmekordsete sokkide peale. Igaks juhuks seoti veel kukla taha padi, et algaja uisutaja kukkumistel viga ei saaks. Nii hakkaski Boris isa juhendamisel ja ettenäitamisel jääl esimesi samme tegema.

"Kui olin juba veidi suurem, viis isa mind uisutama Kalevi liuväljale," meenutab mees lapsepõlve. "Eesti ajal asus see Viru hotelli ja kunagise teenindusmaja vahel. Seal, kus praegu on Tallinki hotell. Uisutamine oli tol ajal väga populaarne. Pühapäeviti mängis puhkpilliorkester, seal olid soojad riietusruumid koos einelauaga, kus me alati sooja sidruniga teed jõime ning kooke sõime.

Uisuväljaku ümber oli ringrada, kus sõitsid need, kellele meeldis kiirelt kihutada. Väljaku keskosa oli iluuisutajatele. Kord treenisid seal ühed mehed ja isa saatis mind platsile sõnadega: "Mine sõida seal ja näita, mida olen sulle õpetanud." Pugesin nööri alt läbi ja hakkasin ühel jalal kaari ja pääsukesi tegema. Mehed vaatasid minu sõitu ja kutsusid treeningutele. Olin siis 6-7-aastane, aga kuna elasime Nõmmel, jäi see koht liiga kaugeks. Polnud lihtsalt kedagi, kes oleks mind kogu aeg sinna viinud.

Siis tuli sõda ja uisusaabastelt võeti uisurauad alt ära, et jalanõusid saaks tavaliste saabastena kasutada. Kui sõda lõppes ja olin juba vanem, hakkasin Vaike Paduri juures uisutamistreeningutel käima. Ta oli tunnustatud treener, iluuisutamise üksiksõidus NSVL-i meister ning paarissõidus Eesti meister. Sain paar nädalat treenida, kui tulid koolinoorte meistrivõistlused. Üksiksõidus sain neljanda koha, aga paarissõidus koos Hille Braunbrückiga esimese koha. See oli vist 1948. aastal."

Lisaks uisutamisele tegeles sportlik noormees riistvõimlemise ja akrobaatikaga. Koolis sai lavale seada võimlemiskangi ja saalis olid rööbaspuud. Esimene esinemine akrobaatikas toimus 1947. aastal. Sport on olnud Borisi peres au sees juba õige mitu põlve. Poisi emapoolne vanaisa oli tuntud tõstja Julius Adelheid, kes enda pika sporditegevuse jooksul sai 5 kuld-, 7 hõbemedalit ja ligi 80 diplomit.

Elukool vangilaagris

Treeningutesse tekkis taas paus 1949. aastal, kui Boris käis keskkooli 9. klassis ja ta arreteeriti. "Mul oli kodus raamat "Stalin" (autor Arved Palgi), mis oli välja antud 1938. aastal ja mis erines muidugi Stalini enda kirjutatud eluloost," räägib härra Merilain, kuidas temast poliitvang sai. "Raamatus olid episoodid võimuvõitlusest pärast Lenini surma, kui Lenini järglaseks pürgis Trotski ja Stalin võitles selle vastu. Olin raamatu andnud kahele sõbrale lugeda ja nii see välja tuli. Olin 16-aastane, kui mind süüdi mõisteti."

Alguses Patarei vanglas viibinud poliitvang viidi hiljem edasi Vasalemma vangilaagrisse. Pool suve Paterei müüride vahel veetnud noorele vangile tundus Vasalemma laager vaatamata lagunenud barakkidele ja viletsatele tingimustele peaaegu nagu vabadus, sest seal sai päris suurel vanglaterritooriumil ringi käia ilma püssimeheta.

Ettenähtud seitsme aasta asemel piirdus Boris Merilaini vanglaaeg õnneks kahe ja poole aastaga. Seda tänu tema isale, kes oli tuntud vedurijuht, mitu korda isegi NSVL-i parim, ja kes lisaks oli määratud ENSV Ülemnõukogu saadikuks. "Just määratud, mitte valitud," selgitab Boris Merilain. "Õnneks ei teatud seda, et ta oli Vabadussõjas soomusrongi juhtinud."

Mees tunnistab, et ta ei kahetse vangla-aastaid, sest sai sealt korraliku elukooli ja õige poliitilise mõtlemise. Pealegi ei takistanud see aeg pürgida eluunistuse suunas - saada artistiks. Rasket füüsilist vangalatööd võttis visa noormees kui kasulikku treeningut.

Vasalemma laagris toimus aktiivne isetegevus. Seal oli oma orkester, meeskoor ja rahvatantsu­harrastajad. Boris laulis kooris, tantsis rahvatantsu ja organiseeris isegi akrobaatikagrupi, mida hakkas juhendama. Akrobaatikat tegi ta koos saatusekaaslase ja naabripoisi Erik Heinmaaga, kes samuti "Stalini" raamatu pärast kinni võeti. Esineti nii vangidele kui ka vangivalvuritele.

Paaril korral käidi ka teistes vangilaagrites esinemas ja see oli noormeestele muidu üksluises vanglaelus igati meeldivaks vahelduseks.

1951. aasta suvel kutsuti Boris ootamatult laagriülema juurde ja teatati, et ta vabastatakse armuandmise palvega, mille oli esitanud Borisi isa. Teade tuli noormehele ootamatult, sest tol ajal poliitvange niisama lihtsalt ei vabastatud. Vanemad sõitsid pojale vanglasse vastu äsjaostetud Moskvitšiga.

Moskva jääballeti solist

Tundub, et Boris Merilainil on väärtuslik oskus mis tahes olukorraga kohaneda, sealt midagi kasulikku leida ja seda oma eesmärkide elluviimiseks rakendada. Selle asemel, et vanglas ja hiljem kolm aastat sõjaväes kurja saatust kiruda, kasutas noormees juhust ja hoopis treenis ning nautis esinemisvõimalusi. Sõjaväest vabanenult jätkas Boris kaugõppekeskkoolis õppimist, töötas laste spordikoolis uisutamistreenerina ja jätkas ka ise uisutamistreeninguid.

1956.-1957. aastal avanes tal võimalus koos partneri Karin Arvuga esineda rulluisukavaga filharmoonia estraadikontsertidel. Publik võttis numbri hästi vastu. Estraadikava teiste esinejate hulka kuulusid sellised tuntud artistid nagu Artur Rinne, Georg Ots ja Liia Laats.

1957. aasta lõpus loodi Moskva jääballett ja Boris Merilaini kutsuti sealsele konkursile. Mõni aeg enne konkurssi kohtus Boris Tallinnas Tombi klubis aga kena Mareti-nimelise tüdrukuga. Noored otsustasid, et kui Boris vastu võetakse, siis abielluvad nad enne Moskvasse sõitu ja Maret hakkab uisutamist treenima, et saada kordeballeti tantsijaks. Konkurss läks edukalt, mehest sai jääballeti solist ja noored asusid plaane ellu viima.

"Moskva jääballeti loomise algatajaks oli Suure Teatri peaballettmeister Lavrovski," tutvustab Boris Merilain jääballeti loomise telgitaguseid. "Mõte tekkis pärast seda, kui Moskva Lužniki spordipalees esines maailmakuulus Viini jäärevüü. Sellist meisterlikkust jääl polnud varem keegi näinud. Kuna Venemaal on kauaaegsed balletitraditsioonid, siis otsustati luua nimelt jääballett, mitte revüü."

Treeningukoormus oli jääballeti artistidel väga suur, sportlasena oli Boris treeninud poole vähem. Vähema treeninguga siiski läbi ei saanud, sest aastaga pidi sündima täiesti uus Moskva jääballett, mis pidi saama maailmakuulsaks.

Maretit tantsunumbrite proovile esialgu ei võetud, ta võis vaid teiste taga harjutada ja samme õppida. Kuid pärast aastast treenimist võeti ka Maret Moskva jääballeti palgale ja temast sai täieõiguslik kordeballeti tantsija.

1959. aasta veebruaris oli esimene etendus 15 000 pealtvaataja ees. Moskva jääballett oli sündinud ja rahvas võttis etenduse marulise aplausiga vastu.
"Paljudele jääartistidele oli see esimene etendus elus ja nad närveerisid palju. Mul oli lihtsam, sest olin varem esinenud," meenutab endine solist.

"Minu kõige populaarsem roll Moskva jääballetis oli tütarlapse osa koomilises tantsus "Tütarlaps läks vett tooma". Tantsisin seda üle tuhande korra. Esinesin selle kavaga ka Moskva uue tsirkuse avamiskavas. Poole kava pealt tõstsid mehhanismid saepuruareeni asemele jääareeni. Aastaga roostetasid mehhanismid niiskuse tõttu läbi ja areen enam ei tõusnud. Vene värk. Tegin kaasa ka ühevaatuselises balletis "Tuhkatriinu", tantsisin kodusõjateemalises "Tantšankas", dubleerisin solisti Juri Kisseljovi paaristantsus "Akrobaatiline valss" ja lavastuses "Dresseeritud hobused", kus hobusteks olid kordeballeti tüdrukud. Tantsisin ka massinumbris "Valss liuväljal".

Kui kava uuendati, tegin kaasa "Hispaania tantsus" ja "Tähtede sümfoonias", mille lavastamist inspireeris sputniku kosmoselend. Pärast Tereškova kosmoselendu lisandus kavasse naiskosmonaut. Minule määrati Saturni tants, mistarvis hakkasin õppima rõngakeerutamist. Saturnil on ju rõngad ja nii pidi tants samuti rõngastega toimuma. Aastate jooksul tantsisin üle kahekümne soolorolli."

Moskva jääballett käis etendusi andmas peaaegu kõigis NSVL-i suuremates linnades. Reisid ulatusid idas Habarovskini, põhjas Norilskini ja lõunas Taškendini. Kahel korral - 1962. ja 1968. aastal - esineti ka Tallinnas Kalevi spordihallis. Jääballetietendus oli üldse esimene üritus selles hoones. Kuu aega kestnud esinemisi käisid mitu korda vaatamas ka Borisi vanemad.

Aeg-ajalt toimus esinemisi ka raja taga. Jääballett jõudis Soome, Saksamaale ja Türki.

Õnneks ei seganud vanglasolek Boris Merilaini jääballetikarjääri. Võimalik, et see oli KGB-le kahe silma vahele jäänud. Ühel päeval saadeti saadeti talle Nõukogude Liidu ülemkohtust tõend, et tema süüasi vaadati läbi ja ta on täielikult rehabiliteeritud, kuna süüdistuseks polnud põhjust.

Üks eluring saab täis ja teine algab

1975. aastal lõppes Boris Merilaini jääartistielu, mis oli kestnud seitseteist aastat, ja temast sai 42- aastaselt pensionär. Aasta varem oli ta lahku läinud abikaasa Maretist. Elukäänakud olid neid teineteisest eemale viinud juba mõni aeg tagasi.

Boris naasis Eestisse ja hakkas elama oma lapsepõlvekodus Nõmmel.

Eestisse saabumise esimesel talvel käis Boris Merilain Pääsküla rabas suusatamas ja kohtas seal teist suusatajat, Tallinna ilmajaama sünoptikut Merikest. Aasta hiljem nad abiellusid ja on tänaseks 33 aastat õnnelikult koos elanud ning kolme poja vanemad.

Boris Merilaini sportlase- ja artistiveri on edasi läinud ka tema lastele. Tütar Monika esimesest abielust elab praegu USA-s ja tegeleb naiste kulturismiga. Poeg Matis Merilain (teisest abielust) mängib kitarri ja laulab.

Juba Moskvas mõtles Boris välja, et Eestisse tagasipöördumise järel hakkab ta kirjakandjaks. Suure füüsilise koormusega harjunud mehele sobis selline amet, mida sai teha jalgrattaga sõites. Töö oli mõnusa treeningu eest ja inimestega suhtlemine meeldis samuti. Mis kõige toredam: ennelõunaks oli töö tehtud ja nii sai kodus lastega aega veeta. Kirjakandjatööd tegi mees 26 aastat.

"Töö on mulle alati meeldinud ja rahuldust pakkunud," tunnistab mitmekordne pensionär. "Mul ei ole kunagi stressi olnud, ma isegi ei tea, mis see on."

Postiljonist poliitik

1988. aasta varakevadel asutati Eesti Roheline Liikumine ja asutamistegevusest võttis osa ka Boris Merilain. 1. mail otsustati rongkäigule minna oma kolonniga. Ka pojad Mihkel ja Meelis olid kohal loosungiga "Jätke meile puhast vett ja õhku". Võidu väljakul tribüüni eest möödudes skandeeriti: "Ei fosforiidile!"

Kui Edgar Savisaar pakkus saates "Mõtleme veel" välja Rahvarinde loomise idee, alustas Boris Merilain järgmisel päeval Nõmme postkontoris Rahvarinde grupi loomist.

"Kui lauluväljakul toimus suur Rahvarinde üritus, oli meeleolu ülev. Lauluväljak oli rahvast ääreni täis ja võis näha esimesi sinimustvalgeid lippe. Miiting oli korraldatud Eesti delegaatide Moskvasse partei kongressile saatmise puhul. Kui delegaadid võtsid sõna, siis rahva hulgast hüüti: "Rääkige Moskvas sama!" Mäletan, et Juhan Aare läks rongile rohelise lipuga," meenutab mees laulva revolutsiooni aegu.

"Käisin ka palaval suvepäeval rahvusraamatukogu jaoks vajalikku kaablikraavi kaevamas. Rahvast oli palju ja saime tööga hakkama. Meile toodi sinna suppi ja jäätist.

Mäletan veel, kui 24. veebruaril 1989 heisati Eesti lipp Pika Hermanni torni. Sõitsin koos poegadega varahommikul elektrirongiga linna, kaasas suur Eesti lipp. Rahvast oli murdu ja lauldi hümni - oli ülev tunne.

23. augustil 1989, kui oli Molotov-Ribbentropi pakti aastapäev, otsustas Rahvarinne korraldada Balti keti. Olime perega sel ajal Hiiumaal. Läksime Merikese ja vanemate poistega praamile, et mandrile tagasi sõita. Esimest korda olid praamidel heisatud Eesti lipud. Enne õhtut jõudsime oma sihtkohta Rapla lähistel ja seisime tee äärde ritta. Paljudel olid kaasas raadiovastuvõtjad, kust saime juhtnööre. Kui õige aeg kätte jõudis, seisimegi ketis, üksteise kätest kinni hoides, lippude lehvides. Pärast sõitsime Hiiumaale tagasi."

9. märtsil 1990 aastal astus Boris Merilain Liberaaldemokraatliku Partei liikmeks. (Neli aastat hiljem ühines erakond loodava Reformierakonnaga.) Tema liikmepileti number on 65 - seega on Boris Merilain Reformierakonna elav ajalugu!

1990. aasta kevadel toimusid Eesti Ülemnõukogu valimised. "Võtsin valimiskampaaniast aktiivselt osa. Nõmmel oli kandidaadiks Tiit Käbin, hakkasin tema usaldusmeheks, me kuulusime samasse erakonda. Tiit Käbin valitigi saadikuks."

Boris Merilaini ennast on kaks korda valitud Nõmme volikokku. Seda ilmselt tänu mehe tugevale kogukonnatundele, visale Eesti asja ajamisele ja heale suhtlemisoskusele. Tänu kauaaegsele kirjakandjaks olemisele ilmselt ka. See on ju ideaalne amet, mis võimaldab samal ajal nii inimeste ustele kui ka südametunnistusele koputada.

Elukutsest sai hobi

Energilised inimesed leiavad endale alati tegevust ka pensionipõlves. Kahekordne pensionär Boris Merilain on viimased kuus aastat päriselt pensionil, kuid tegutsemislusti tal jagub. Esinemissoovi samuti, kuigi viimasel ajal saab seda vähem ellu viia. "Artistidele meeldib tähelepanu," muheleb mees.

Suved mööduvad Hiiumaal suvekodus aiatöid tehes, metsast marju korjates ja hoidiseid tehes. Jääballeti ringreiside ajast sissejäänud rännulust on Boris Merilainil alles ja päris kõrgele vanusele vaatamata käib mees paar-kolm korda aastas välismaal.

"Olen reisinud väga palju, viimasel ajal isegi kolm korda aastas. Näiteks 2009. aasta mais olin ühe nädala Sitsiilias Trapani sadamalinnas, juunis Korfu saarel ja novembris Iisreali kuurortlinnas Eilatis. Euroopa riigid on mul pea kõik läbi sõidetud. Pole käinud veel Iirimaal, Islandil, Maltal, Montenegros ega Albaanias. Kahte viimasesse plaanin sõita selle aasta septembris," räägib härra Merilain, kelle kaugemad reisisihid on olnud Tuneesia, Egiptus, Goa Indias ja Dominikaani vabariik. Kõige rohkem on ta käinud Türgis, tervelt neli korda.

Dominikaani reisi peab vana rännumees kõige meeldejäävamaks. Elati suures kinnises kuurorthotellis, kus oli väga hea teenindus ja palju meelelahutust. Sai kasutada jõusaali, teha aeroobikat ja korraldati igasuguseid võistlusi. Õhtuti sai tantsida Ladina-Ameerika kuumade rütmide saatel. "Sain isegi hüüdnimeks hot dancer (kuum tantsija ingl k), sealne muusika pani mind, endist proffi tantsima," meenutab mees õnnestunud reisi.

Elurõõmus ja tegus Boris arvab, et tema vastupidavuse põhjuseks on tervislik eluviis, mida ta eluaeg on püüdnud järgida. "Tervise üle ma ei kurda, arvatavasti seepärast, et ma pole kunagi suitsetanud, isa suri mul kopsuvähki. Käin igal hommikul jooksmas ja kord nädalas basseinis ujumas. Ripun iga päev, et selga venitada. See on mul õrn koht ilmselt raskete esinemiste tõttu. Uisutamas käin samuti igal talvel."

Kuidas pensionär mitu korda aastas reisida saab?

Boris Merilain: Töötasin kuni 71 aasta vanuseni ja mul on päris korralik pension. Olin 30 aastat töötav pensionär, sest läksin jääballetist pensionile 42-aastaselt. Panin oma pensioni panka tähtajalisele hoiusele. Rublad kaotasid väärtuse, aga kroonihoiused on mul kõik alles. Iga kuu laekuvad mulle Krediidipangast dividendid ja aastas saan ühe reisi teha nende eest.

Kuna ma õlut, tubakat ja viina ei tarbi, siis tuleb sealt kokkuhoid.

Olen suvehiidlane ja kasvatan seal igasuguseid köögivilju ja marju. Maasikasaak oli sel aastal väga rikkalik. Suvel ei kulu mul toidu peale üle 500 krooni kuus. Metsamarjad ja seened on kümne minuti jalgrattasõidu kaugusel. Koduaias Nõmmel oli sügisel rikkalik õunasaak, seda peaks jätkuma kevadeni.

Riided ja jalanõud on mul olemas. Kui midagi vaja, siis ostan odavast poest. Korraliku nahast seljakoti, millega reisidel käin, ostsin Kärdlast 15 krooni eest.

Toidu valmistan alati ise, väljas söömas ei käi. Seda ka reisil olles. Goas ostsin toidu koha pealt, sest hinnad olid seal väga odavad. Toiduained ostan tavaliselt sealt, kus on soodsad hinnad ja allahindlus. Muidugi tuleb valida ka soodsad reisid, mida viimasel ajal on võimalik päris palju leida. Näiteks Sitsiilia reis maksis 5000 krooni, Korfu 6000 ja Eilat 6500 krooni. Sedasi saabki pensionär reisida.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles