Vendade varajagamine pani püssi haarama

, pensionär
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pilt on illustratiivne.
Pilt on illustratiivne. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Laulev revolutsioon oli toimunud ja demokraatia troonile tõstetud. Nüüd oli vaja koguda kokku kõik selle eelised ja võlud. Väärtuste ümberjagamise aeg oli käes. Kuid inimene on paheline ja kasuahne ega muutu niipea.


Ta hiilis metsas vennale järele, kapuuts silmini tõmmatud ja isa vana jahipüss higises käes. Nüüd, kui ka ema enam ei olnud, lootis ta oma elu järje peale saada.

Ta isegi ei teatanud vennale ema surmast, vabandades end välja sellega, et telefon oli ära kadunud. Tegelikult oli ta venna kingitud mobiili juba ammu saja krooni eest maha müünud.

Pärast isa surma läks vend välismaale tööle ning polnud aastaid kodus käinud. Oleks võinud ka praegu sinna jääda. Vend polnud hoolitsenud haige ema eest, mis tal ema surmastki. Kuid vend tuli ikkagi matustele, sest keegi külast oli sellest vennale teatanud.

Lõpuks pani ta püssi palge ja tulistas. Kuid käed värisesid ja ta ei saanud pihta. Kuul läks ilmselt ligidalt mööda, sest vend jäi seisma ja vaatas tagasi. Ise jõudis ta kõhuli visata ja vend ei näinud teda.

Õhtul söögilauas tuli laskmine jutuks. Ta oli püssi kuuri alla peitnud, et vend seda ei leiaks. Ta vabandas, et oli maganud ja laskmist ei kuulnud.

"Mõni eksinud jahimees ehk lasi põdra pähe," arvas ta.

Siis võtsid nad viina venna toodud pudelist. Vend oli linnast ka süüa toonud. Nüüd, kui vend teenib välismaal elatist, võiks ta talu rahule jätta.

Selle vana maja eest ei saa suurt midagi, kuid kui maa koos metsaga maha müüa, saaks alevikus korteri osta ja rahulikult oma invaliidsuspensioniga vanadust oodata. Vähemalt oleks keskküttega soe tuba. Leiaks veel mõne juhutöö, polekski elu kõige hullem.

Kuid vend ei olnud nõus millestki loobuma. Ta rääkis välismaa kallist elust ja pingelisest tööst. Et ega raha suurt pihku jäägi.

Kui viin korralikult pähe lõi, vihastas ta lõplikult ja lõi vennale kööginoaga kätte. Vend haaras terve käega laua äärest tabureti ning virutas talle vastu pead.

Ta toibus alles hommikul viinauimast. Pea valutas kohutavalt. Sõrmede all tundis ta peas ka korralikku muhku. Vend oli läinud.

Verejäljed köögilaual ja põrandal tuletasid meelde öiseid sündmusi. Nüüd lõpuks oli ta vennast lahti saanud. Nad kohtusid veel ühe korra notari juures, kus pärandit vormistati. Ta pidi olema sel päeval kaine.

Kui vend oma osa talust maha tahtis müüa ja ostja majja tõi, magas ta pärast korralikku joomingut nagu surnu ning sai tehingust teada alles siis, kui tulevane omanik džiibiga ukse ette sõitis.

Ta pidi sõitma notari juurde allkirja andma, et on tehinguga nõus. Ta ei tahtnud sõita, talle ei sobinud ka see summa, mis ostja tema enda majaosa eest pakkus. Nii lolliks polnud ta veel ennast joonud. Ta ei saa selle raha eest isegi väikest korterit alevikus. Kuhu ta siis läheb enne talve tulekut?

Ostja oli talust huvitatud ja lubas tagasi tulla. Ta hakkas uuesti jooma ja jõi järjest mitu nädalat. Ostja oli jätnud talle käsiraha. Seda ta nüüd maha jõigi. Siis ärkas ta öösel keset põlengut. Ta oli sigaretiga magama jäänud. Tal õnnestus välja saada, kuid maja põles maani maha. Hea, et ta oli loomad pärast ema surma naabritele müünud, koer oli ise näljaga minema jooksnud, kass jäigi kadunuks.

See tavatu lugu on vabariigi algusaastate eestlaste elust. Maaelu hääbub. Noored tööjõulised mehed otsivad endale rakendust välismaal. Jättes oma talud unarusse, orjavad nad võõramaa talunikke. Vahel imepisikese palga eest, vahel lihtsalt söögi ja välismaa hilpude eest. Kuidas kedagi orjastatakse. On üldteada, et kõige lihtsam on teenida kasumit teise inimese õnnetuse pealt. On see praegu muutunud?

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles