Lapsed on meie elu lilled, vahel kirstunaelad. Sõltub, kuidas meil parasjagu nendega suhe on. Pole aga keegi nii siiras oma ütlustes, kui on meie lapselapsed. Eriti vanuses kahest viieni.
Lapselaste siirad ütlused
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Targasti teevad need vanaemad, kes oma lastelaste jutud üles kirjutavad.
Väike Mikk uurib tõsiselt: „Vanaema, kas sina ka sured ära?"
„Ükskord ikka, lapsuke."
„Kas sind pannakse mulla alla?"
„Jah, kallike, nagu ka kõiki teisi."
„Kas ikka sügavale, sügavale?"
„Sügavale, kullake."
„Vaat siis ma saan sinu õmblusmasinat tallata!" rõõmustab lõpuks Mikk.
Vanaemal oli vana Singer, sellel pidi õmblemiseks jalaga ratast ringi ajama.
See lõik on vene klassiku raamatust „Kahest viieni", kus on kogutud tõestisündinud lood läbi lapsesuu, kes ütlevad ausalt ja vahetult välja asju, millest täiskasvanud mõnikord ei julge mõeldagi.
Sven kuulab vanaisa jutustust elust ennevanasti. Siis, kui veel vanaisa ise väike laps oli. Kõik need vanaisade kunagised mängud ja tegemised tunduvad praegu Svenile imelikud. Lõpuks hakkab Sven vanaisalt küsima: „Kas teil siis arvutimänge ei olnudki?"
„Ei."
„Kas siis mängisite mänge televiisoris?"
„Ei, meil polnud televiisoritki."
Sven on lõplikult pahviks löödud: „Mida te siis tegite kogu õhtu?"
Tõnu seisab akna juures, jälgides õues toimuvat, lõpuks hõikab õhinal toasolijatele: „Issi tuli taskuga!"
Tegelikult tahtis ta öelda, et taksoga.
Väike Peeter jälgib kaua bussipeatuses lindude sagimist, lõpuks jookseb ema juurde tähtsat avastust teatama: „Eks ju, tuvid on emased ja varblased on pojased?"
Kolmeaastane Kusti on sättinud ennast külas olles tädi juurde, kes rinnaga väikest beebit toidab. Näpp suus ja lausa hing kinni, jälgib Kusti toimuvat. Ema proovib seletada, et beebi joob piima.
„Kuidas tädi sinna sisse piima valab?" on Kusti nõutu.
Väike Reena uurib maal vanaema juures esimest korda lehma, vaatab ka lehma kõhu alla ja lõpuks küsib udara kohta, mis see on. Vanaema seletab, et sealt saab piima.
Reena imestab: „Miks vanaema siis poest piima ei osta, nagu meie?".
Viieaastane Kaur jalutab emaga linnas. Lõpuks jõutakse papa Jannseni kuju juurde. Ema püüab ajalugu jutustada, räägib Jannsenist ja teistest kirjanikest, kes praegu on Eesti klassikud. Kaur küsib iga kirjaniku kohta, kas ta veel elab. Selgub, et kõik on surnud.
„Kas elusaid kirjanikke on ka olemas?" on Kaur lõpuks lootust kaotamas.
Kuulnud, et ikka on, küsib jälle: „Kas neid keegi näinud on?"