Armastus on ime. Tunded kahe inimese vahel kaunid ja õrnad. Kuid igavest armastust pole olemas.
Kas abielu lahutades võimutsevad mõistus või tunded?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See ei ole nagu pension, mis on välja teenitud või antakse armu poolest. Ühel päeval võib see kõik otsa saada.
Algavad nägelemised, kahtlustused, süüdistused, lastega manipuleerimine, vahel ei jätku kõige selgeksrääkimiseks isegi sõnu ning appi tuleb võtta rusikad. Lõpuks on kohal lahutus, ja aastatepikkune leppimatus. Sest kumbki taha tunnistada oma süüd.
Mul on siiski au tunda lahutatud abieluinimesi, kes on pärast lahutust jäänud inimesteks. Kuigi see polnud sugugi lihtne, ei ole nad siiski seda kahetsenud.
Maie jutustab: „Armastus sai otsa, lapsi meil ei olnud, mees hakkas kodust eemale hoidma ja lõpuks leidis teise naise. Otsustasime lahutada. Kuid välja kolima mees eriti ei kiirustanud. Nii me siis elasime ühe korteri eri tubades.
Siis aga ühel talvisel õhtul astus mees tuppa oma uue kaasaga. Olin olnud kindel, et minu tunded on ammu otsas. Nüüd aga virutasin täiesti spontaanselt nende suunas raske klaasist tuhatoosiga, mis vastu seina lendas ja tuhandeks killuks purunes. Hea, et keegi surma ei saanud.
Kohtukeeles on selline teguviis „afekti seisund". Mees ütles, et ma olevat hull, aga ma ise olin veel rohkem üllatunud. Iialgi ei tea, millal armastuse raev võib elusaks leegiks lahvatada."
Just pärast lahutust hakkavad kunagi õnnelikud abielupooled kuulma siit-sealt tuttavate suust kuulujuttude kübemeid oma endise mehe-naise käikude kohta.
Nagu alati järgnevad neile äratundmise mustad sandarmijõugud. Nii mõnigi murtud süda saab kinnitust oma endistele kahtlustele. Arvesse lähevad kõik märjaks nutetud padjanurgad, magamata ööd, halvamaigulised vihjed ja omaenda tähelepanekud.
Kõik see on ju lõpuks kinnitust leidnud.
Kuigi meil on meeste maailm, sätib ühiskondlik arvamus end enamasti naiste poolele. Mis siis, et naise kohta öeldakse „häbiväärne abielurikkuja", kui mees on samal ajal „vabameelne õnnekütt".
Ikkagi on naised sotsiaalselt võimekamad ja esitavad usutavamalt kõiki elurolle, kallutades neid endi kasuks.
Nii tore on ju öelda, et looduse ainuke ja suur eksitus oli türannist mehe loomine. Sest mees on tihti pereühiskonna isevalitseja, kelle naine saab viimase sõna ainult siis, kui soovib andeks paluda. Kahjuks ei saa mehed ka sellest aru, et suurem osa sünnipärastest juhtidest on just naised.
Võib-olla on tänapäeval tõesti kasulikum elada koos niisama, ilma et abiellutaks. Kui pole abielu, ei pea lahutama. Armastus võib olla ühine, aga vara on mõistlikum hoida eraldi.
Mis aga teha, kui tõesti enam kuidagi ilma lahutuseta ei saa? Abielludes olid ikka tunded esikohal. Kuid nüüd, lahutuse künnisel, peavad mõistus ja meeled omavahel „külma sõda". Kumb jääb peale?