Ta naerab: „Kõik tuttavad loevad minu raha ja arvavad, et minu tulud on suured, samal ajal kui maksuameti arvates on need ebaloomulikult väikesed."
Vara üles, hilja voodi - nõnda rikkus majja toodi. See vanasõna on täpselt minu sõbranna elu peegeldus. Ainult et seda päris rikkust ei olegi tulnud. Sinna on veel pikk tee, kui üldse kunagi õnnestub kohale jõuda. Kui saad lõpuks puudutada silmapiiri, hakkab teekond lõppema, on öeldud laulusalmis. Sõbrannal on aga suurem osa elust veel ees.
Äri on nagu dieet: kui lased lõdvemaks, kukud algusesse tagasi. Või isegi veel sügavamale. Lõpuks saab äritegevusest elustiil. Toodad-müüd-investeerid. Kõrvale panna ei õnnestu suurt midagi. Hea, kui võlad enda alla ei mata.
Sõbranna järgib ülemuslikku põhimõtet: kui ise ära ei tee, jääbki tegemata. Ta ei oota palgatöötaja kombel raasukesi ülemuse laualt, vaid tahab osaleda kapitali tekitamise ja jagamise juures. Ta maksab iseendale ja oma töötajatele palka ja püüab jääda ka riigimaksude tasumisel patrioodiks. Kuigi need maksud on võimelised imema eesti äriinimese täiesti tühjaks.
Teisipidi jällegi arendavad nad äriinimese ajutegevust.