,
Lembit Ulfsakita ei kujutaks praegu ette ei Eesti Draamateatrit ega eesti teatrit üldse.
Eesti teatri viimaste aegade üks paremaid näitlejatöid Willy Loman Draamateatri "Müügimehe surmas" kõrvuti naljaka ja väga tõsise Arkadinaga Von Krahli teatri "Kajakas", armas ja karikatuurne vanaaegne härrasmees "Eesti matuses", tähelepanelik elujälgija Stammgast "Lõputus kohvijoomises" ja veel paljud teised praegu mängukavas olevad rollid tõestavad 62-aastase näitleja kõrgvormi.
Telelavastused ja seriaalid - olgu Rebase-Rein "Mõmmis ja aabitsas" või linnapea Uku Palm seriaalis "Õnne 13" - on Ulfsaki tuttavaks teinud nendegi seas, kes ehk pole pealinnateatrisse viimasel ajal sattunud.
Keskmise ja vanema põlve filmivaatajad mäletavad kindlasti tema säravat Thijl Ulenspiegelit, sarmikat süüdimatut pillimeest Akslit "Ukuarus" ja teisi arvukaid rolle, sest kaheldamatult kuulub Lembit Ulfsakile Eesti näitlejaist kõige väljapaistvam filmikarjäär.
Lisaks näitlejatööle on ta teinud paar filmilavastust ("Lammas all paremas nurgas", "Keskea rõõmud") ja kolm komöödialavastust teatrites. Tänaseks on Lembit Ulfsak süüvinud ainult näitlemisse: ta väidab, et kaht nii erinevat asja nagu lavastamist ja näitlemist ei saa üks inimene korraga teha. Elus tähtsustab ta peamiselt kaht asja: oma peret ja oma tööd.
Teie elamine asub väljaspool Tallinna: kui kaugel linnast õieti?
Ma ei elagi väljaspool Tallinna, ma elan peaaegu Tallinna piiri peal. Mere ääres, Kakumäel.
Seal olid Vene ajal nomenklatuuri suvilad - kas elate oma tollase ametiühinguliidrist isa suvilas?
Ei, isa suvilas Haabneemes elavad mu õde ja õemees. Ostsin suvila ühelt nomenklatuuri-mehelt juba Vene ajal, olen seal olnud 25 aastat. Praegu on mul seal pisut rohkem kui suvila, on maja.
Kui suur pere selles majas elab?
Selles majas elab vahelduva suurusega pere. Nädalavahetustel on meid seal vahel isegi kümme. Aga igapäevaselt on lastel oma elamised, ja kuna neil endil on ka lapsi ja õppimisi, siis nad on linnas. Nii et me elame seal naise ja koeraga.
Mida abikaasa teeb?
Abikaasa Epp töötab kindlustuse alal, on ühes kindlustusseltsis reisikindlustuse osakonna juhataja. Ta on pärit ajakirjanike perest, tema ema Käthe Kits töötas kunagi Silueti peatoimetajana, isa oli ajakirjanik Malev Kits.
Mida teevad teie lapsed?
Juhan (34), poeg esimesest abielust, on Von Krahli teatri näitleja, tema tütar Niina on 10-aastane. Vanem tütar Maria (28) on ajakirjanik, abielus, tema poeg Rio saab varsti aastaseks. Noorem tütar Johanna (22) lõpetab kunstiakadeemia teist kursust.
Kui palju te lastelastega tegelete?
No mis mina, ma ei ole oma lastegagi suurt tegelenud. Töö ei võimalda. Aga kui nad on juba vanemad, siis on minust rohkem tolku, võin näiteks käia nendega kuskil. Päris väikestega tegeleb ikka nende vanaema.
Ma olin ka oma lastega väga abitu. Nii et ma võin uhkusega öelda, et minu lapsed on üles kasvatanud minu naine. Meil abikaasaga saab järgmisel aastal 30 aastat abielu.
Teie vanemad olid Siberi eestlased.
Jah, nende vanemad olid 1904. aastal Eestist välja rännanud. Ema ja isa elasid üks Tomski, teine Novosibirski oblastis, kuid nende külade vahe oli ainult neli kilomeetrit, koolis nad tutvusidki. Need olid eesti külad, neil oli seal eesti kool. 1920. aastatel tegid nad mingi katse Eestisse tagasi tulla, aga see ebaõnnestus. Tagasi tulid nad 1947. aastal, terve minu suguselts tuli siis Eestisse. Mina sündisin 1947. aastal juba Eestis, Koerus, aga valmis olen ma tegelikult tehtud Siberis. Õde Liivi on minust noorem, ta on abielus arhitekt Vilen Künnapuga. Vanemad on nüüd surnud.
Elasite lapsena algul Tallinnas?
Jah, enne kooli elasin ma Draamateatrist saja meetri kaugusel, Müürivahe tänaval kino Sõpruse kõrval. Tookord Sõprust ehitati, olen selle ehitamist algusest lõpuni pealt näinud. Mängisin sealsamas muusikakooli hoovis. Kuna aga isa suunati Räpinasse, läksime sinna terve perega. Räpinas lõpetasin ma seitsmeklassilise kooli. Sain hiljuti Tartus etendusepäeval kokku oma esimese klassi õpetajaga, kes oli minu elukäiku jälginud ja keda ma ei olnud näinud üle viiekümne aasta.
Teie isa oli ametiühingute liider.
Ta oli seal juht jah. Aga ma absoluutselt ei saanud aru, millega ta tegeleb. Ta käis tööl ja vahel oli pilt lehes, ma sain aru, et ta on tähtsa koha peal. Aga sellele ei pööranud tol ajal keegi tähelepanu.
Kas Räpina suhtes on mingeid nostalgilisi tundeid?
Loomulikult. Ma läksin esimesse klassi 1953. aastal, pärast Stalini surma. Räpina oli veel üles ehitamata, minu silmade all hakkas väike alev tasapisi kasvama: ehitati koolimaja, tegutses paberivabrik. Igav ei olnud meil absoluutselt: oli kalalkäimine, poistega sporditegemine. Nagu iseenesest tekkis mingi kultuuritegemine - laulsime poistekooris, mu pinginaaber Leonhard Lapin joonistas.
Kui ulakad poisid te olite?
See ulakus on geneetiline. Nagu koeral: kes on talle õpetanud, et juhtmeid tuleb närida? Küsimus on selles, kui palju kodune kasvatus sind piirab. Aga selge on see, et mingil vastikul naabril või onul, kes oli sulle midagi öelnud või sind tutistanud, tuli aken sisse visata. Hiljem, kui sul olid juba oma aknad, siis said aru, mida see tähendab. Niimoodi step by step sai selgeks, mida tohib teha ja mida mitte.
Aga noorus koosneb ju mitmest etapist. Kui üliõpilasaeg käes, siis tundub küll, et juba täiskasvanud inimesed, aga siis tuleb neid lollusi jälle korrata.
Aknaid enam sisse ei visanud?
Sai neid ka sisse visatud. Nagu väikesed kutsikad hammustavad, nii panevad poisid jõujooni paika. On väga eluvõõras hakata igasugust nügimist nimetama koolivägivallaks. See on see, mis paneb asjad paika. Ja tegelikult elu ongi vägivald. Kas see ei ole vägivald, kui sind töölt lahti lastakse? Kui direktor kutsub su välja ja ütleb, et sa oled andetu ja loll - see on ju ka vägivald. Aga sellist silmatorkavat vägivalda, et oleks kakeldud, ei olnud.
Kus te keskkoolis käisite?
Tallinna 7. keskkoolis. Mul kuidagi õnnestus see kool ära lõpetada. Millegagi ma silma ei torganud, erilisi andeid mul ei olnud. Kool on mulle üsnagi ebameeldiv meenutus. Ma olin nii lapsik, et ma ei osanud endast midagi arvata. Aga kuna ma samal ajal sattusin juhuslikult Tombi-nimelisse rahvateatrisse Leo Kalmeti juurde, siis edasine tee kujunes nagu iseenesest. Ja siin ma siis nüüd olen.
Õppisite lavakunstikateedri neljandas lennus. Kuidas te lavakasse õppima sattusite?
Lavakasse ma sattusin kuidagi väga loomulikku teed pidi. Leo Kalmet, kes oli rahvateatris minu näitejuht, ütles, et ma pean minema. Selgus, et ta on seal koolis õppejõud ka. Kuna ta käskis mul sinna eksamitele minna, siis ma läksin, sest ühtegi teist plaani ei olnud. Mul olid kehvad hinded ja pea ei jaganud. Aga siis ma sain mürinal sinna kooli sisse. Elu kauneim aeg oli lavakas.
Millised olid teie suhted oma õpetaja ja kateedrijuhataja Pansoga?
Ma väga kartsin teda, minu meelest oli ta midagi ebamaist. Kui ma nüüd lugesin ta päevikuid, siis mõtlesin, et kui ma oleksin saanud neid õppimise ajal lugeda, oleksin temaga palju rohkem suhelnud. Meie kursusel tekkisid täpselt samasugused igatsused ja mõtted nagu Pansol - et teater peaks natuke teistsugune olema ja et teatrisisene elu hakkab juba natuke teatrit segama. Täpselt sama oli meie ajal, kui hakkas juba aktiivselt tegutsema kolmandas lennus õppinud Jaan Tooming.
Ega ma paljudest asjadest aru saanud, aga seda, et Toominga näol oli tegemist väga kõva, omapärase ja teistsuguse mõtlemisega teatrimehega, taipasin juba kooli ajal. Toominga elutee on vonklev olnud, aga sellegipoolest on tegemist ühe suurema, otsustavama nähtusega, mis meil üldse eesti teatris on olnud.
Toominga ja Hermaküla Suitsu-õhtu, milles te kaasa tegite, on mul senini silme ees.
Sellepärast, et see oli esimene. Ma ei usu, et see praegu sellisena mõjuks.
Tooming läks Vanemuisesse. Mina ei tahtnud sinna minna, sest ma olin Pansole andnud lubaduse Noorsooteatris töötada, aga ma ikka kõrvalt jälgisin Tartu poiste tegemisi.
Panso lavastustes mängisite tudengina kaasa - Kiirt "Kevades" ja Indrekut "Inimeses ja revolutsioonis".
Kiirt sattusin mängima, kuna Kiire osatäitja kukkus jooma, mina aga olin parajasti ühes telereklaamis Kiirena esinenud. Teised olid "Kevadega" juba hulk aega proove teinud, aga trupp võttis mu kiiresti omaks. Sinna otsa tuli Indrek "Inimeses ja revolutsioonis" koos Mari Lillega. Mitmes Panso lavastuses olime ka massistseenides. Panso tegi meiega veel diplomilavastuse "Romulus Suur", mis oli mu viimane kokkupuude Panso kui lavastajaga. Hiljem läks Panso Noorsooteatrist Draamateatrisse tagasi ja mina tõmbasin teatrist uttu. Olin kaks aastat teatrist ära, mängisin filmis.
Olete nimetanud Mikk Mikiveri oma õpetajaks.
Tegelikult olid nad kõik lavakunstikoolis meie õpetajad, aga Mikiver oli neist kõige noorem ja kuidagi lähedane, ta oli nagu sõber. Me suhtlesime temaga ka väljaspool kooli ja teatrit. Aluse, et ma üldse kellekski sain, sain ma Panso ja Kalmeti käest, aga Mikiver oli see, kes õpetas, kuidas teatris käituda, mida teatrist tahta, millest teatris võib unistada ja millest mitte. Pole mõtet ju unistada sellest, mis ei täitu - see on jama. See hävitab inimest sisemiselt. Aga Mikiver sättis need asjad paika. Teda jälgides ja temaga suheldes sain aru, kuidas näitleja peab teatris kohanema. Õigemini, tänu temale ma kohanesin - kui üldse kohanesin.
Kui Mikiver Noorsooteatrist Draamateatrisse läks, läksite teie ka?
Jah, Mikiveri pärast tulin Draamateatrisse. Mikk võttis Noorsooteatrist mõned näitlejad kaasa ja umbes pool aastat pärast seda ma küsisin, kas ma ka sobiksin Draamateatrisse.
Vahepeal ma käisin ära ja tulin hiljem uuesti tagasi. Asi oli selles, et mind hakkas tol ajal kino professionaalselt huvitama, mul oli filmi alal üsnagi edukas karjäär ja tekkis vahepeal isegi mõte filmindust õppima minna.
Olen mänginud peaaegu kõigis tollastes Nõukogude Liidu stuudiotes. Aeg-ajalt kutsuti mind ka Eesti filmidesse, näiteks Mikiver tahtis mind "Doktor Stockmanni" peaossa. Nii et ma ei puutunud teatriga üldse kokku pea 15 aastat.
Minu kinokarjäär lõppes Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega, sest põhiliselt olid mu rollid väljaspool Eestit. Aga selleks ajaks oli mul filmimaailmast kõrini saanud. Siis ma tegin Eestis ühe lastefilmi, "Lammas all paremas nurgas", ning siis tulin Draamateatrisse ja lavastasin paar komöödiat. Seejärel sattusin siia näitlejaks ja sain aru, et kahte asja - mängida ja lavastada - ei ole korraga võimalik, tuleb valida emb-kumb. Kuna näitlemine oli mulle tollal üsnagi tundmatu asi, siis ma otsustasin sellesse süveneda: mis asi see näitlemine on. Ma olin ju teatris nii vähe olnud. Näitleja olen ma siiamaani, ei ole enam midagi lavastanud.
Jaan Ruusi käest küsiti ühes intervjuus, et kui Vene ajal oleksid piirid lahti olnud, kes eesti näitlejatest oleks võinud maailma kinos läbi lüüa. Ruusi vastus oli: Ulfsak. Mida te ise sellise võimaluse võimalikkusest arvate?
Tegelikult selline võimalus kunagi oli. See kõlab nagu mingi muinasjutt. Skeem oli selline: Vladimir Karasjov hüppas Eestist ära ja oli Pariisis. Claude Lelouch alustas filmi Teise maailmasõja erinevatest aspektidest. Karasjovi ettepanekul tahtis ta kutsuda Eestist sinna mängima minu ja Ene Rämmeldi, Venemaalt Nikita Mihhalkovi ja Nikolai Gubenko. Kiri sooviga saata need näitlejad üsna pikaks ajaks filmivõtetele saadeti NSV Liidu kinoministrile, ja muidugi vastati sellele eitavalt. See film („Elu lõimed") tehti valmis Daniel Olbrychskiga ühes peaosas.
Kunagi rääkis mulle Juozas Budraitis, et teda kutsus oma filmi peaosasse Michelangelo Antonioni, ja muidugi vastati ka sellele eitavalt. Need "oleksid" ei kehti üldse, sest see oli teine süsteem, kust ei lastud kedagi välja. Ma usun, et paljusid vene näitlejaid oleksid lääne režissöörid kutsunud, sest vene filme näidati edukalt Cannes'is ja Veneetsias ja nad said auhindu, kuid selge on see, et mitte ükski nõukogude näitleja ei ole mänginud mitte üheski lääne filmis.
Aga sellele muinasjutule võin ma ka kohe loomulikuma lõpu teha: me keegi ei valda keelt. Minu karjääri üks komponente nõukogude filmis oli ju see, et ma valdasin peaaegu väga hästi vene keelt. Kuna ma elasin aastas umbes 8-10 kuud Venemaa stuudiotes, siis ma suhtlesin igapäevaselt vene keeles.
Kas te Thijl Ulenspieglina rääkisite teksti ise sisse?
Ei. Peaaegu üheski filmis ei rääkinud ma ise sisse, sest mul oli ikkagi aktsent. Aga selge on see, et ma pidin need tekstid ära õppima, ma pidin proovides ja mujal suhtlema.
Olete öelnud, et üks asi, mis teid kinoelu juures tõmbas, oli see, et saite paljude huvitavate inimestega tuttavaks ja nendega suhelda.
Kindlasti on see üks võluvamaid momente. Siin tekib võrdlus teatri ja kino vahel. Teater on kinnine süsteem, teatris ammendub inimene väga ruttu. Inimene ammendub ajutiselt - aga teatrist ei saa minema. Teatrist ei saa minna aastaks või kaheks ära: kui sind lahti lastakse, siis ei võeta sind enam tagasi. Kuna meil ei ole lepingulist süsteemi, siis hoiab see hirm väga paljusid näitlejaid kinni. Mina olen seda mitu korda teinud ja ma olen seda mõnikord isegi kahetsenud.
Aga kinos oli see võimalus, et sa oled pool aastat ühe trupiga ja siis lähed oled järgmistega. Sa suhtled erinevate kultuuridega, erinevate lavastajatega. Ma olen mänginud ühes Poola filmis, kus oli koos viisteist rahvust. Ja kui õhtuti käis viinavõtmine või ajaveetmine, siis oli kohutavalt põnev see erinevate kultuuridega, erinevate inimestega suhtlemine.
Elu viis mind kokku ka tollaste väga kuulsate näitlejatega. Väga paljud käisid mul siin Eestis külas, Eesti neile meeldis. Innokenti Smoktunovskiga, keda pean üldse kõigi aegade suurimaks näitlejaks, olen ühes filmis mänginud ja suhelnud, ta on mul kodus külas käinud. Lähedane sõber oli mulle Aleksandr Kaidanovski.
Kui te Thijl Ulenspiegelit mängides väga tuntuks saite, kas see pead pööritama ei pannud?
Ma ei oska öelda. Meie kinnises kinosüsteemis olid kõik ühesugused, seal sa olid tööl, olid mures oma igapäevase töö pärast. Aga väljaspool seda süsteemi - loomulikult. Näitleja elukutsega käis kaasas see, et sind teati. Sellega tuli harjuda. Pigem tekkis mitte peapööritus, vaid tüdimus, et kuidas sellest nüüd pääseda. Kõik noored inimesed ju unistavad filmist, see tundub romantiline, aga tegelikult segab tuntus tööd..
Küllap ikka pea käis ringi ka, aga sellest tuli kuidagi välja tulla.
Mihkel Raud on pärast oma raamatu ilmumist öelnud, et "meieni jõudsid kuulujutud Lembit Ulfsaki vägitegudest". Kas oli üks boheemlik periood teie elus?
Oli jah teatud aeg. Kui ma hakkan meenutama nõukogudeaegset Kuku klubi, mille ümber käis boheemlik elu... see oli mingisugune võimalus kogu sellest igapäevasest üsnagi nõmedast elust välja astuda... ütleme, see oli Nõukogude Liidust väljahüppamine! Sest siis tehti selliseid riiki naeruvääristavaid tempe ja asju. Aga eks boheemlaslik elulaad käib elukutsega kaasas, sest me oleme ju ikkagi oma eelkäijate õpilased. Ja praegused noored on meie õpilased. See kõik antakse põlvkonnalt põlvkonnale edasi. Ma ei ole selle fakti üle uhke, aga nii ta paraku oli jah.
Mis boheemitsemise katkestas?
Ma usun, et perekond ja vastutus perekonna ees. Üks tore meeleseisund on väikekodanlus. Kui inimene selle perioodini jõuab, siis on ta päästetud. Kui sa hakkad oma kodu sättima ning hoolitsema pere ja kodu eest, oma ümbruse eest, siis see toetab sind. Seda muidugi juhul, kui sa ei ole muutunud parandamatuks alkohoolikuks, kui see boheemlus ei ole sind ära hävitanud - siis on väga raske pääseda. Kahjuks ei ole paljud minu põlvkonna väga andekad näitlejad suutnud sellest välja rabeleda. Kui ei ole perekonna tuge või sa ei ole suutnud perekonda luua, siis on raske sellest välja tulla.
Olete kusagil öelnud, et teater ei ole kõige tähtsam. Kui peaksite elus olulised asjad väärtuse järgi ritta seama, siis milline see rida võiks olla?
Ma usun, et selle rea hierarhia muutub olenevalt aastaajast või päevast või asjade õnnestumisest või ebaõnnestumisest. Raske on öelda, et see on esimene, see teine või kolmas. Väga tähtis on minu elus olnud kohtumine naisega. Kõik, mis sealt edasi on tulnud, oleme me koos teinud. Kui inimesed on nii kaua koos ja ikka on huvitav, siis see ongi saatus.
Minu elu koosnebki sellest, et ma vastutan oma pere eest - ja isegi kui see ei ole nii nähtav, siis ma seesmiselt vastutan. Samal ajal tunnen ma vastutust oma töö eest. Ma ei ütle, et teater on kõige tähtsam kunstiliik. Näiteks mind mõjutab palju rohkem muusika, mis mingil moel paneb su kaasa elama. Ja kirjandus on mind kujundanud.
Aga teater on minu elukutse. See, et teater ei ole kunstiliikidest tähtsaim, on tõsi, aga minule on ta elukutsena loomulikult kõige olulisem. Ega mul ei olegi muud kui perekond ja töö.
Kuidas loodusega on?
Ma olen loodust 62 aastat jälginud ja igal aastal ma imestan uuesti suve tulekut. Praegu mul terve aed õitseb, õunapuud õitsevad, on kõige ilusam aeg. Ja kui vaadata merd, mis iga päev on erinev... Muidugi on loodus oluline. Me oleme ju loodusrahvas, ma usun, et meile kõigile on loodus tähtis.
Kuigi kino on teie elus tähtis, tundub mulle, et põhiliselt olete end teostanud ikkagi teatris.
Teil on õigus selles mõttes, et ma olen tööd teatris tõsiselt võtnud. Aga teatris oleneb ikka väga palju sellest, kas sa sattud õigesse osasse või ei satu. Sellest olenevalt sa kas realiseerid ennast või ei realiseeri. Mul on elus väga vedanud lavastajatega. Mul on huvitavat tööd olnud ja ma olen väga tänulik selle usalduse eest.
Lembit Ulfsak on alati hea näitleja olnud, aga kas teile ei tundu, et just viimastel aastatel on tulnud professionaalselt huvitavam ja küpsem aeg?
Ma ei tea, ma olen ennast enam-vähem samamoodi tundnud kogu elu, aga küsimus on selles, et näitlejal toimub ealine ümberkujunemine kuskil 35. ja 50. eluaasta vahel - siis sa oled tüdinud ja väga raske on leida motivatsiooni või neid rolle, mis erutavad. Vähemalt minul oli nii. Mul ei olnud sel ajal teatris huvitav olla ei näitlejana, ei vaatlejana. Aga viimastel aastatel ma olen ju bioloogiliselt täiesti muutunud, molekulid on vahetunud, ja väga võimalik, et tekkisin uue kodanikuna. Selles eas on mul küll huvitavat tööd olnud.
Olete mänginud koos poeg Juhaniga, näiteks Von Krahli teatris Tšehhovi "Kajakas", kus teil mõlemal olid huvitavad ja õnnestunud rollid - teil Arkadina, Juhanil Treplev.
Mis puutub pojaga koos mängimisse, siis - ma teadsin seda ka varem, aga nüüd ma sain kinnitust - poeg on hea näitleja. Ma elan talle väga kaasa.
Ta tõestab seda ka oma rolliga filmis "Sügisball".
Ma pean seda parimaks eesti filmiks.
Kas olete teatris või filmis head kadedust tundnud?
Kadedus on küll üks tunne, mis ei ole minus välja arenenud. Oleks küll väga piinlik, kui ma veel millegi pärast kade oleksin, sest ma olen piisavalt võimalusi saanud. Kui nüüd peaks veel millegi peale kade olema, siis peaks terve maailma peale kade olema. Kadedus ei ole konstruktiivne tunne.
Ma olen endale ammu selgeks teinud, et mina olen selles teatrijooksus teatepulga juba ammu üle andnud, nüüd lähevad teised selle pulgaga edasi. Tuleb ainult vaadata, mitmenda koha me sellega kamba peale saame, mis asi see teater üldse on, kas see on vajalik, kas me jookseme õiget jooksu ja kas teatepulk läks õigetesse kätesse. Mul on huvitav teatri arengut jälgida ja avastada järjekordselt, nii nagu kõik on avastanud: kõik teevad ühte ja sama asja, ainult oma kätega. Kõik kordub. Nii nagu mul Madis Kõivu näidendis on üks tekst: "Kõik kordub. Midagi ei tule samana tagasi."
Teie viimaste aastate huvitavaimaks ja õnnestunuimaks rolliks on Willy Loman "Müügimehe surmas". Mida arvate elus sellisest inimesest nagu Willy Loman?
Mulle alguses käis ta närvidele, aga hiljem olen ma mõistnud, et kõik isad on Willy Lomanid. See näidend on midagi väga olulist tabanud sellest, mis perekondades toimub. Nii et Willy Lomanit ma täiesti mõistan, kõik me oleme Willy Lomanid.
Kas seriaalis mängimine pakub midagi hingele?
Vahel pakub, vahel ei paku. Näitlejal ei ole mõtet žanrite osas mingisuguseid eetilisi piire seada, ei ole mõtet ükskõik kui kõlavate sõnadega mingeid barjääre seada, millest võib-olla hiljem pead taganema.
Näitleja peab tegema tööd. Me ei tea iial, mis töö millegi jaoks on sulle vajalik. Me teeme ausalt kõik oma tööd: seriaale, kuuldemänge, reklaamtekste. Ja kui meile nende eest makstakse, siis on see õiglane. Nii on see elukutse loodud. See käib ka kõikide teiste elukutsete kohta.
Kas teil ei ole tulnud pähe mõtet hakata vabakutseliseks?
Ei ole, sellepärast, et ma ei taha enam niisuguseid muudatusi oma elus. Ma ei kujuta ette, et tahaksin olla kusagil mujal kui Draamateatris, ma olen siin, nende inimestega harjunud. Ma hakkan vabakutseliseks ainult sellisel juhul, kui mind teatri juhtkond ei rahulda, kui siin oleksid teistsugused tuuled.
Kas teil on tulnud töötada teie arvates küündimatu lavastajaga? Mida olete sel juhul teinud?
Küll. See on üks kõige hullemaid asju, mis üldse saab toimuda. Ma olen siis kirja kirjutanud, olen haiget teeselnud. Seda on kõrvalt paha vaadata ja selles on paha osaleda. Ma ei teagi siin õiget käitumismudelit. Ilmselt tuleb alandlikult asi ära teha ja püüda mõista, mida ta valesti teeb. Ma olen paari lootusetult lolliga tööd teinud. Siis ilmselt peaks ütlema, et ma ei tee.
Mida tähendab teile sõprus? Kas teatris või filmis töötades tekib sõprussuhteid?
Kolleegidega olen rohkem tööasju ajanud. Mul on mõned minu elukutsega seotud inimesed, kellega ma suhtlen ka eraelus. Aga üldiselt ma ei ole oma kolleegidega väga tihedalt läbi käinud. Mul on needsamad sõbrad, kes olid 20 või 50 aastat tagasi. Ja ausalt öelda, ega see elukutse ei võimaldagi eriti igapäevast suhtlust. Ega näitlejatega ei olegi alati kõige huvitavam suhelda, nendega on peamiselt tööjutud.
Millised omadused inimeses käivad teile närvidele?
Kui inimene käib närvidele, siis käivad kõik ta omadused närvidele. Aga siin on nüüd küsimus inimestevahelises keemias. Mina soovitan mitte suhelda inimestega, kellega hästi välja ei tule. Teatris on see muidugi tihtipeale võimatu, sest peab inimestega ühes tükis mängima. Aga laval ei käi mulle keegi närvidele. Kui ma hakkaksin selle peale mõtlema, siis ei teeks ma õiget tööd. Aga väljaspool teatrit on ju võimalik mitte suhelda.
Kas te olete enda arvates oma elus õiged valikud teinud?
Mis ma enam muuta saan. Oma valikuid tuleb aktsepteerida. Kui see ei õnnestu, tuleb uusi valikuid teha. Me teeme tihtipeale kõige olulisemad valikud noorest peast, aga nende valikute tagajärgi peame maitsma veel küpses eas.
Olete öelnud, et teile tähtis lause on "Valmisolek on kõik" (üks lause "Hamletist"). Milleks te praegu valmis olete?
"Valmisolek on kõik" on elujõus näitleja seisund. Homme tuleb see või teine asi ja sa pead selleks valmis olema. Praegu on mul tunne, et võiks valmis olla paljudeks asjadeks, aga mida aasta edasi, seda rohkem ma tahaks, et minust sõltuksid valikud. Et ma saaksin valida, ise valida oma äramineku ja kaasategemise. Ma pean silmas seda, et ma saaksin keelduda. Mitte seda, et ma saaksin küsida midagi, vaid et ma saaksin keelduda sellest, mida mulle pakutakse.
Kas teie arvates kunstnikuks olemine annab sõltumatuse: vaimse sõltumatuse, sõltumatuse elu materiaalsest küljest ja poliitikast?
Sõltumatus on kõige suurem privileeg, mille inimene iseenesele on välja mõelnud, välja filosofeerinud. Kui sa iseennast, oma valdkonda üle ei tähtsusta, siis on võimalik sõltumatu olla. Aga kui sa arvad, et olla kunstnik tähendab aeg-ajalt ajalehes arvamusavaldusi kirjutada, õpetada poliitikuid ja ühiskonda ning muutuda selliseks lauluisaks, kel juuksed lehvivad tuules ja kes õpetab ühiskonnale banaalsusi - siis on inimeses mingi tasakaal kaduma läinud. Kui sa õhtuti kodus kogu aeg ühiskonda parandad, siis sa tegeled vale asjaga. Minu arvates. Nii palju kui mina olen tähele pannud, on poliitikasse roninud need elukunstnikud ja rahvakunstnikud, kes ei saa oma tööga hakkama või arvavad, et neile ei ole antud nii palju võimalusi, kui nad väärivad.
Samas, väga huvitav on seda elu kõrvalt jälgida ja teha oma järeldused.
*
Lembit Ulfsak, näitleja ja lavastaja
sündinud 4. juulil 1947 Koerus
1966-1970 õppis TRK lavakunstikateedris
1969-1978 töötas Eesti Riiklikus Noorsooteatris näitlejana
1978-1985 töötas Eesti Draamateatris näitlejana
1985-1994 töötas Tallinnfilmis näitleja ja lavastajana
1994. aastast Eesti Draamateatri näitleja
Mänginud filmides nii Eestis kui mujal:
"Jutustus tšekistist" 1969
"Ukuaru" 1974
"Legend Ulenspiegelist" 1976
"Karge meri" 1981
"Arabella, mereröövli tütar" 1982
"Kallis, armas, ainus" (Milõi, dorogoi, ljubimõi, edinstvennõi...) 1984
"Kapten Granti otsingul" 1986
"Valge needus" (Beloje prokljatje) 1987
"Doktor Stockmann" 1988
"Armastus on tappev mäng" (Ljubov - smertelnaja igra) 1991
"Armuke" 1999
"Head käed" 2001
"Karu süda" 2001
"Lepatriinude jõulud" 2001 (hääl)
"Jääaeg" (Ice Age, hääl eestikeelses versioonis) 2002,
"Merevaigust tiivad" (Jantarnõe krõlja, 2003)
Lavastanud filmid:
"Keskea rõõmud" 1986
"Lammas all paremas nurgas" 1992
Tunnustus:
1973 Hooaja näitlejapreemia ("Oliver ja Jennifer", "Becket ehk Jumala au" Noorsooteatris)
1978 Aasta II järgu näitlejapreemia ("Ljubov Jarovaja")
1989 ENSV teeneline kunstnik
2006 Valgetähe IV klassi teenetemärk
2006 Suur Ants, Eesti Draamateatri kolleegipreemia parimale meespeaosatäitjale (Willy Loman "Müügimehe surm")
2007 Eesti teatri aastaauhind meespeaosatäitjale (Willy Loman "Müügimehe surm")