Koonerdamine või kokkuhoid

, pensionär
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajalehtede liit pole rahul ennetava trahviga.
Ajalehtede liit pole rahul ennetava trahviga. Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

Eesti inimene on osanud alati kokkuhoidlik olla. Juba sajandeid. Ikka kandsid nooremad lapsed vanemate laste riideid, esimesed pastlad said lapsed jalga karja minnes, kingad või saapad kooliteele asudes.

Seda lugu, miks Juku kaks päeva koolis ei käinud, teavad kõik. Esimesel päeval ei läinud Juku kooli, sest ema oli ta püksid puhtaks pesnud ja kuivama riputanud.

Teisel päeval astus Juku puhaste pükstega kooli poole, kuid siis nägi nööri peal õpetaja pükse kuivamas. Juku pöördus koju tagasi. Ega õpetaja ka ilma püksata kooli ei tule.

See oli kõik puhas kokkuhoid. Olid ajad, kui nõeluti katkisi sokke ja sukki. Õmmeldi küünarnukkidele kulumise vastu paikasid, ning kaenla alla varrukatesse higilappe.
Ilus ja romantiline oli see aeg, kui kleitidel vahetati pitskraesid ja varrukatel mansette. Ei olnud vaja ka iga kord kleiti pesta.

Siis tuli aeg, kui ei visatud katkisi nailonsukki kohe ära, vaid pesti nendega aknaklaase ja isegi nõusid. Tegid hästi rasvast puhtaks. Kuid enne seda võeti katkistel sukkpükstel veel kolm korda "silmi" ülesse.

Kuivatati praeahjus juba masinast läbilastud kohvi, et veel kord sellest kohvisarnast ollust keeta. Siis kasutati jälle mitu korda kohvimasina filtreid, ning leotati tassis viis korda üht teepakki. Veel triigiti läbi märja lapi augustatud bussitalonge. Ei tulegi kõik meelde, mida tehti kokkuhoiu nimel.

Tänastel pensionäridel on reformidega juba mitu kirsturaha kaduva teed läinud, aga nad hoiavad ikka kokku ja koguvad jälle. Iga päev teevad linnale ringi peale, otsides odavaid väljamüüke ja säästukampaaniaid. Kui oled üle seitsmekümne, bussisõit on tasuta, ja ka aeg pole enam raha, on kokkuhoid ikka tõsine.

Kuid on ka naljakamaid lugusid.

Kui ämmal teatud üleminekuaeg kätte jõudis, ostis ta kokku hunniku ravimeid. Ravimitel aga, nagu teame, on aegumistähtajad. Mõne aja möödudes uuris äi tähtaegu lähemalt ja konstateeris: "Pean ka neid sööma hakkama."
Ämma imestunud nägu nähes selgitas: "Aeguvad muidu veel ära!"

Tuttav kaebas: "Söön talv läbi ainult mädasid õunu."
Tal on oma viljapuuaed, ning kelder saab sügisel õunu täis. Talvel hea omast käest võtta. Lõpuks ta avastas, et iga kord keldrisse minnes nopib välja plekkidega õunad ning toob tuppa lauale.

Ära visata ei raatsi, plekid annab välja lõigata. Järgmine kord keldrisse minnes on jälle palju plekkidega õunu, uuesti korjab ta need välja. Ning kõik kordub.

Nii sööbki tuttav talv läbi selliseid õunu.

Naabrid kolisid teise majja. Otsustasid oma postkasti kaasa võtta. Kuid kõikide majaelanike postkastid olid ühiselt kokku klopsitud nii, et kahel postkastil oli üks sein. Naabrid võtsid oma postkasti kaasa, ning alles jäänud postkast oli nüüd ilma ühe seinata. Selle omanik kurtis, et talvel tuiskab lund sisse. Kolinud naabritele aga oli see puhas kokkuhoid.

Tean ka üht tõsisemat lugu.

Kui II maailmasõja ajal saksa väed Eestist venelased välja lõid, oli tuttava tädi ühe alevi rahvamaja perenaine.

Sakslased asutasid sinna oma staabi ja käskisid tädil rahvamaja seinale natside lipp välja riputada. Sinna, kus enne rippus vene lipp. Lipu pidi tädi ise muretsema, ning ta tegigi nii, nagu käsk anti. Kõik jäid rahule.

Ühel ilusal suvehommikul istusid saksa ohvitserid rahumeelselt rahvamaja trepil ja jõid kohvi. Ilm oli soe, päike säras, linnud siristasid. Pea kohal lehvis sakslaste tellitud lipp. Siis märkas aga üks ohvitser, et lipuga ei ole kõik korras. Ühes nurgas oli vastu päikest hästi näha sirbi ja vasara kujutis. Kutsuti tädi aru andma.

Muidugi kohkus tädi algul kohutavalt. Ta oli oma kokkuhoidlikkuses värvinud vene lipu uuesti punasega üle, õmmelnud peale valge sõõri ja joonistanud musta svastika.

Tulemuseks oli ehtne natsisaksa lipp. Ning kuldset sirpi ja vasarat polnud muidu näha, kui ainult nüüd, vastu päikest.

Õnneks oli sel hommikul sakslastel hea tuju ja huumorimeelt. Igatahes jäi tädi ellu ja isegi lippu enam uue vastu välja vahetada polnud vajadust. Sakslastel hakkas kiire, sest venelased saabusid jälle tagasi. Tädi harutas lipult valge sõõri maha ja tegi sirbi ja vasara uuesti kuldse värviga üle.

Seekord sai kaks korda kokku hoitud.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles