Kuid naised olid järeleandmatud. Ülejäänud kaks puhkusenädalat veetis vaene mees Pärnu kartsas. Jutustab ilmselt veel praegugi lastelastele „õuduslugu" Pärnu naisterannast.
Räägiti ka ühest mehest, kes riietus naiseks, ning istus naistekas, kunstrinnad ees, suur õlgkübar ja päikeseprillid varjamas nägu. Oli randa kaasa võtnud veel hunniku moeajakirju, et naisi ligemale meelitada. Kuid naised testisid ta ikkagi ära, ning ei pääsenud ka see mees „õiglasest" karistusest.
Praeguseni on Pärnu rannas naiste ala, kus viimased paljalt päevitavad. Kuid piiranguid ei võeta enam tõsiselt. Pärnus puhkab palju väljamaalasi, kes ei saa keelutsooni olemusest aru.
Nad räägivad sellest, kui inimõiguste piiramisest. Ning tänapäeval, kui seksi pärast ei pea enam muretsema, ning striptiisi võib omaski riigis vaadata, ei ole ka alasti keha mingi tabu. Naiste ala on märgistatud, kuid avalikku mereranda inimestele jalutamiseks sellega kinni ei pane.
Läbijalutajad võiksid küll taktitundelisemad olla, ja naiste tunnetega arvestada, kuid ainult sildi ülespanekuga seda ei saavuta.
Viiekümnendate aastate lõpus hakkas Pärnusse saabuma suvitajaid nii siit- kui sealtpoolt Peipsi järve. Kui kohe peale sõja lõppu esimesed ohvitseriprouad ilmusid pidudele siidist öösärkides, milliseid nad poest ostsid õhtukleitide pähe, siis nüüd ilmusid Pärnu tänavatele need juba eakad ohvitserid ise, seljas triibulised pidžaamad.
Nendes pidžaamades nad siis mööda linna ringi uitasidki. Nõudsid poest kaupa ja trügisid kohvikusse. See oli uus mood, toodud siia Sotšist.
