Kui mõnel inimesel napib kirstu järel käijaid...

Rahva hulgas on levinud ütlus: "Viin viib mured peast ja teeb tuju heaks." Võib-olla. Aga rikub suhted peres nii, et viinaviskaja lähedased hakkavad üha sagedamini end tabama mõttelt: kui kaua sellele hullule aastaid veel antud on?

Oli ja elas kord ...

... tubli töömees, taluperemehe poeg. Tema viimsel teekonnal oli viimaseks voodiks riigi toel muretsetud kirst, sest raha oli peres maha joodud. Valla abiga viidi kadunuke kabelisse, kaltsupoe lahke omanik otsis hilbud, mida selga panna, nii et vähemalt puhta särgi sai mees endale ihu ligi.

Naine, kes koos mehega jooma hakkas ja pereelu allakäiku ning vaesust soodustas, jooksis nüüd jalad rakku: "Kes aitaks? Miks sugulased ei aita? Miks keegi ei laena?"
Selle eest oskas küll seista, et mehele kirstu pudel viina kaenla alla pannakse - see olevat olnud lahkunu viimane soov, mille peab täitma.

Kirstu järel astusid omastest ainult lesk ja tütar. Oli veel mõni kaugelt sugulane. Ei ühtki pisarat!

Vapustuse said nii matja kui hüvastijätjad, kusjuures teine üllatus ootas neid ees.

Tagasihoidlikku peielauda ilmusid ei tea kust korraga mingid noormehed, kes hakkasid sõna lausumata viina sisse kallama ja toitu ahmima. Peielised vaatasid, suud ammuli, tummalt pealt.

Matja, nooruke kirikuõpetaja tunnistas: "Sellist matust näen oma elus esimest korda. Oli ta tõesti nii halb inimene?"

Saatjate hulka ei tulnud ühtki külameest, naabrit, noorusaja sõpra.

Nüüd puhkab mehike kalmistu põlispuude all, vaba kõikidest muredest. Ka ta elu hukutanud viinaveast.

Võib-olla mõtleb ta hingeke seal ülal kõrgel oma elu üle järele? Iial ei tea. Mõtleb ehk päris algusest, kui silmarõõmuks sirgusid kaks poega ja tütar. Kuidas küll nii tema ise kui naine ei tahtnud neid tööle sundida.

"Las neil olla kergem elu, kui oli meil," arutasid nad omavahel ja tundsid end hästi. Paraku said mõlemad aastaid hiljem targaks: oleks pidanud lapsed tööle sundima ja neist mitte looderdajaid kasvatama.

Mehele hakkas maitsma õlu. Isegi ei osanud arvata, miks. Läksid aastad ja siis jõudis lauale viinapudel. Ta pakkus ka ühele pojale, see ei öelnud ära. Teine poeg kasvas targem. Võttis kätte ja põgenes kodust.

Isaga olid sandid lood - võttis end juba nii täis, et jäi põrandale magama, loik tagumiku all. Lisaks tülid naisega ja laste pidev süüdistamine.

Võib-olla ta mõtleb nüüd seal ülal, miks temaga nii juhtus. Aega mõtlemiseks peaks olema.

Poeg pandi vangi

Maaharimiseks osteti tallu traktor. Ainult et joodikust isa ei seisnud roolis ja poeg, kes isaga viinaklaasi taga mestis, lihtsalt ei viitsinud tööd teha. Traktor jäi seisma ja lageda taeva alla roostetama. Vahel laenati masinat naabrimehele.

Heinaajal juhtus õnnetus. Uimas vanaperemees kukkus küünis läbi lae ja murdis jalaluu. Haav, mis pärast operatsiooni paranes, hakkas kodus tõrkuma, verd ja mäda immitsema - kesvamärjuke, mis kurgust hommikust õhtuni alla voolas, takistas paranemist.

Ka naine ei veennud meest vähem jooma, hakkas selle asemel hoopis sagedamini mehe kõrval istuma ja üha rohkem märjukest maitsma. Vähemalt oli kodurahu. Aga naine muutus hoolimatuks, punetas näost ja ropendas tihti.

Pojad olid selleks ajaks isamajast laia ilma lennanud. Ka tütar lahkus kodust, öeldes: "Ma ei taha enam tagasigi vaadata, kõik laguneb koost, mõlemad joovad."

Siis naasis üks poegadest oma naisega isakoju. Sündisid lapselapsed. Kuidagiviisi peeti lehma ja tehti heina, aga kui lapselapsed - poiss ja tüdruk - olid saanud viie- ja kuueaastaseks, süütasid nad ühel sügisel küüni, kus sees lehma talvehein. Läksid nii küün kui lehm, üks tuleroaks, teine lihakombinaati.

Lapselapsed tegid järjest suuremaid pahandusi, politseid oli sageli vaja.

Siis jättis pojanaine mehe ja kolis uue kuti juurde teist kodu rajama. Poeg jäi koju, aga tööd teha ei viitsinud - elas ja jõi ema-isa pensionist. Nüüd oli laua taga juba kolm viinamaiast.

Tütar, kes ei lubanud enam kunagi kodu poole vaadata, sulas pisut ja kutsus isa enda juurde. Isa läks. Poeg jäi isatallu ja leidis peagi uue naise, endast 30 aastat vanema ja rikka.

Siis pääsesid lapselapsed kinnisest koolist koju käima. Üks tuli vanaema ähvardama: "Kui raha ei anna, siis ..."

Noorukit ootas raskestikasvatatavate laste koloonia. Vanaemalt pommis ta raha põhjusel, et ta isa rikas naine oli jalga lasknud ja pappi nappis.

Siis hakkas poeg isatalus käivatele joodikuist sõpradele kiitlema, et tal on ikka üks sõber ka ... Selgus hirmus tõsiasi: ta kasutas ära oma tütart, kes oli koolist koju naasnud. Ahistajal tuli vangi minna.

Kalmistul puhkav kunagine tubli töömees lõpetas seisus, kus temast hoolis pisut vaid üks lastest - tütar. Too aga leinas ka kuidagi külmalt - isa ei lõpetanud ju joomist ja tegi temalegi häbi.

Lahkunu naine oli end põhja joonud: matuste ajal nägu muudkui punetas ja pisarat põsele ei tulnudki.